Põlevkivitööstuse suur vahefiniš
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eile Kohtla-Järvel toimunud Petroteri kolmanda õlivabriku avamine on mitmes mõttes märgilise tähendusega sündmus. Olukorras, kus riigi majanduskasv on nullilähedane ja paljud ettevõtted investeeringud külmutanud, on 84 miljoni euro kulutamine ühele tööstusobjektile kahtlemata suur tegu.
Samas tähistab selle tehase valmimine kogu Eesti põlevkivitööstuse jõudmist ühte suuremasse vahefinišisse. Viimase 7-8 aasta jooksul on siinse põlevkivitööstuse arendamisesse panustatud Eesti mõistes meeletult palju raha. Uusi õlivabrikuid, elektrijaamu ja muud selle juurde kuuluvat kannustasid rajama nii pikka aega kõrgel püsinud nafta hind ja usk, et ega see ometi ju odavamaks ei lähe, kui ka pidevalt karmistuvad keskkonnanõuded.
Nüüd aga on siiski nii õli kui elektri hinnad kõvasti kukkunud. Kehva turuolukorda arvestades on selge, et lähiaastatel ei tasu enam oodata ligilähedaseltki nii suuri investeeringuid. Mitmekümne miljoni euro küsimus on nii Viru Keemia Grupile, Eesti Energiale kui ka Kiviõli Keemiatööstusele, kuidas keerulises olukorras, mille kestmise pikkust keegi ei tea, võimalikult väikeste kaotustega ellu jääda.
Valitsuselgi on mõtlemisainet, mil moel on praegu mõistlik toetada seda olulist tööstusvaldkonda, mis toob riigile sisse korralikult maksutulu ja annab mitmekümnele tuhandele inimesele tööd. Samas aitaks raskeid aegu paremini üle elada ka see, kui konkurendid seljad kokku panevad. Kas või selleks, et jõuda kokkulepetele neis küsimustes, mille üle on kohtutes aastaid vaieldud.