Poliitmängude ohver
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui Eduard East 2013. aasta detsembris Narva linnapeaks valiti, ütles talle alla jäänud sotsiaaldemokraadist meerikandidaat Jevgeni Ossinovski, et Narva linna juhtimises pole mingeid muudatusi oodata ning kõik jätkub vanaviisi. Põhimõtteliselt oli tal õigus.
Aga ega mingeid olulisi muutusi ei saanudki tulla, sest linna jäi juhtima ju õigupoolest sama seltskond, kes ennegi. Narvat valitsevale Keskerakonnale on aastaid olnud kombeks omada väikest tagatoaseltskonda, kes asju otsustab. Nüüd läksid nad omavahel lihtsalt tülli ning East toodi ohvriks. Siin pole kuigi palju seotud Easti võimekuse või sobilikkusega sellesse ametisse. Sest tegelikult räägiti juba tema valimise ajal sellest, et East pole sobilik piirilinna juhtima, kuna pedantsusest, esinduslikust välimusest ja ontlikkusest jääb väheks, et seista Narva elanike huvide eest nii, et ei kannataks kohaliku Keskerakonna ja selle ümber tiirlevate tegelaste huvid. Kes seda üldse suudaks?
Eesti suuruselt kolmanda linna juhtimiseks nappis Eastil tõepoolest nii haaret, karismat kui ka jõulisust, aga selles linnas valitsevat juhtimispraktikat arvestades poleks needki omadused olulised. Linna juhtimise juurest on viimastel aastatel lahkunud mitmed võimekad inimesed, viimati Maksim Volkov, kes väitis, et tema arusaamistega praegune Narva linna juhtimisstiil ei haaku. Fakt, et nii linnavalitsust kui -volikogu on aastate jooksul räsinud mitmed korruptsiooniskandaalid, vaid kinnitab asjaolu, et piirilinnas välja kujunenud valitsemisstiil pole päris see, mis võiks olla.