Viimane aeg tuurid üles võtta

Tuleb tunnistada, et ega turumajanduse tingimustes riigil väga ohtralt neid hoobasid pihus ole, mille abil ettevõtlusele tuult tiibadesse puhuda. Loevad eelkõige turureeglid, globaalsed mõjud ja kümned muud tegurid. Sellele vaatamata on loomulik, et keerulistes olukordades, kuhu Ida-Virumaa praegu mitmete järjestikuste suurkoondamiste ja piirkonna ettevõtluse madalseisu tõttu on sattunud, oodatakse ikkagi riigilt kiireid lahendusi, kuidas kaduvaid töökohti uutega asendada. Kuigi sama palju on põhjust seda küsida ka kohalikelt omavalitsustelt.

Valitsus on otsinud Ida-Viru töökohtade arvu suurendamiseks eri aegadel mitmesugust rohtu, ent märkimisväärset edu pole sellega kaasnenud. Eelmise suurema kriisi ajal 2009. aastal, kui töötus küündis 20 protsendi kanti, otsustas riik hakata panustama Ida-Viru tööstusalade arendamisse konkreetse plaaniga luua kümne aastaga 4400 uut töökohta. Nüüd on stardipaugust viis ja pool aastat möödas, aga skoor on vaid ligikaudu 250 uut töökohta Narva tööstuspargis ehk plaanist on täidetud kuus protsenti.

Kuna tööstusparkide arendamisel on panustatud nii palju aega ja raha ning tekitatud ka suuri lootusi, siis tuleks praegu vaadata, mis on need pidurid, miks see ettevõtmine ei võta soovitud tuure üles, ja milliste käikudega saaks seda oluliselt kiirendada. Sel puhul oleks ilmselt mõistlik kaaluda ka mõnedest dogmadest loobumist, nagu näiteks piirkondlikud maksusoodustused. Vastasel korral võime olla viie aasta pärast olukorras, kus tööstuspargid on valmis, ent enamik loodetud töötajatest on piirkonnast jäädavalt jalga lasknud.