Ida-Viru päästmine ei ole ainult Ida-Viru enda asi

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Peaminister Taavi Rõivas peab 500 idavirulase töötuks jäämist perede isiklikuks tragöödiaks, lohutades samas, et üle Eesti on saadaval ligi 9000 vaba töökohta ning julgeolekuriskist rääkida ei saa. Tahtmatult hakkad mõtlema, kas valitsusjuht adub täiega olukorra tõsidust. Tema meelest on 9000 vaba töökohta võrreldavad buumiaegse ajaga. Kui ei meeldi, paki asjad ja mine sinna, kus on parem.

Ida-Virumaa elanikud ei ole erilised ringirändajad, pigem paigalpüsijad. Niisama ei pakita asju ega kolita mujale. Kinnisvara Kohtla-Järvel või Kiviõlis on odav, võrreldav võileivahinnaga. Seda pole võimalik kohe maha müüa. Päevapealt ei kolita Tallinna, Tartusse või Pärnu. Korteri eest saadava pisku eest ei soeta mujal elamisväärset pinda. Töö kaotanutele on vaja oskustele vastavat tööd ennekõike kodukohas.

Ida-Virumaa paistab ülejäänud Eesti taustal silma suheliselt väheste vakantsete töökohtade ja töötute suure suhtarvu poolest. Riigivõimu peaks tegema murelikuks, kui aastaid püsib regioonis töötus üle 10 protsendi. Tegemist on monofunktsionaalse regiooniga, siin on Eestis kõige rohkem kõrge haridustasemega inimesi. Nad on spetsiifiliste oskustega. Kui oled keemik, siis Tartus või Pärnus juuksuriks või klienditeenindajaks ei kipu. Äärmisel juhul saab koha mõnes Maximas.

Kui kodukohas saad läbi vene keelega, siis mujal mitte. Viljandis või Võrus peab riigikeelest aru saama. Kui teadmised on kasinad, on probleemidki platsis. Tuleb minna eesti keele kursustele, aga need maksvad. Kas riik on valmis töökoha vahetajatele need kursused kinni maksma?

Olukorra tõsidusele Ida-Virumaa keemiatööstuses viitas eelmisel sügisel riigikontroll oma raportis. Mullu jaanuaris Kohtla-Järvel alanud esimesele koondamislainele ennustati peatselt järge. Valitsusel puudus kriisist väljumiseks tegevuskava ja kahjuks pole seda nüüdki. Kui riigikontrolör Alar Karis Toompea suures saalis esines, kehitasid rahvaasemikud kõne peale õlgu, küsimuste sadu ei järgnenud. Uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Nüüd on tagajärg käes ja tuleb tegelda selle likvideerimisega, kulutada maksumaksja raha. Hammasrataste vahele on sattunud inimesed, kes andsid aastakümneid panuse põlevkivitööstuse hüvanguks. Iga äri on risk, ka suurtööstusele. Ülimadal nafta hinna tase ei tulnud üllatusena, sellele viitasid maailmas paar aastat tagasi esimesed alanud sündmused ja märgid. Siis oleks pidanud paika panema eri stsenaariumid.

Kui naftabarreli hind langes eelmisel talvel alla 50 dollari, pidanuks pea- ja majandusminister kokku kutsuma kriisinõupidamise. Lihtsameelselt usuti neid, kes kinnitasid: küll nafta hind hakkab tõusma. Riik vaatas tuimalt pealt, et küll suurettevõtted kõigega ise toime tulevad. Ometi on suurtööstus see, mis majandust edasi viib.

Keskkonnatasude alandamise asemel kavandati eelarveaukude lappimiseks hoopis nende tõusu. Tark majandusmees oleks tööstuse ellujäämise nimel alandanud tasud miinimumini. Nüüd on kõike hilja teha.

Tallinn reklaamib ennast elanikkonna kasvu ja hüvede pakkumisega. Viimases hädas pöörabki idavirulane pilgu pealinnale ja kirjutab ennast sinna sisse. Tema tulumaks nuumab pealinna eelarvet, aga mitte vaevatud Kohtla-Järve oma. Kõik ei mahu marjamaale. Kohtla-Järve linnavõimule ei tulnud ka kõik üllatusena. Lahenduste otsimise asemel tegeldi mudamaadluse ja poliitiliste kemplemistega. Kahjuks need edasi ei vii. Kui rahval pole tööd, aga igakuised arved vajavad maksmist, on inimene tige.

Pole välistatud pilgu pööramine messiase ootuses ida poole. Sealne propaganda on varmalt valmis olukorda ära kasutama. Me teeme kõik, et toota juurde "rohelisi mehikesi". Ise suurendame vaenulikkust oma riigi vastu ja lükkame tahtlikult Venemaa mõju alla. Hiljem imestame, miks osa usub Moskvat nagu "püha tõde". Meie valitsusjuht on poisike, tal puudub elukogemus ja võimalus näha, mis paistab küngaste taga. Ta räägib Eesti suureks muutmisest, aga pole vaja narratiivi.

Poole tuhande töökoha kaotus Ida-Virumaal ei vii kindlasti rikaste Põhjala riikide hulka. Seal on valitsusjuhtideks tõsiseltvõetavad keskeas mehed ja naised.

Peale põlevkivisektori kannatab Ida-Virumaal veel Venemaa-vastaste sanktsioonide tõttu turismi- ja transiidisektor. Piiterlasele või moskvalasele muutub odavneva rubla tõttu Eestis puhkamine aina kallimaks. Kannatavad Ida-Virumaa spaad ja hotellid. Sealgi tuleb hakata personali vähendama. Tööpuudusega väheneb tarbimine. Pole, mille eest osta, või kui ongi, valitakse odavamaid kaupu. Kaubanduses väheneb käive, sealgi peab ellujäämiseks minema säästurežiimile. Praegu on laual halvad ja väga halvad lahendused. Kui mullu olime kuristiku serval, siis riigi "targa" poliitikaga oleme tubli sammu edasi astunud.