Ida-Virumaa: kas rikas vaene või vaene rikas?

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Ida-Virumaa on tüüpilise eestimaalase kuvandis kui põlevkivitootja, suurte jäätmemägede, elektrijaamade ja muu tööstusega piirkond. Viimasel paaril aastal kuuleme Virumaa puhul järjest tihedamini töökohtade kadumisest, tehaste seiskamistest ja tootmise lõpetamisest.

Virumaa on rikas maavarade poolest, see ongi Virumaa võlu, samas ka valu ja omapära. Nagu ütles hiljuti üks vähese eesti keele suutlikkusega noormees, kes oli äsja töökohast ilma jäänud: "Me ei jäta Virumaad, me ei jäta maavarasid."

Loodetavasti on see ka meie valitsuse poliitika. Viimase rohkem kui paarikümne aasta jooksul on tehtud mitmeid otsuseid, mis ei ole Virumaa idaosa elu edasi viinud, veelgi rohkem on olulisi otsuseid tegemata jäänud! Inimeste hõivatus (loe: töö) on riigi strateegiline eesmärk, sest esiteks ei tegele hõivatud inimene enamasti "pahade/lubamatute" asjadega ja teiseks saab tööinimeselt ja tema tööandjalt koguda makse.

See pole valdkond, kus opositsioon peaks ennast selgelt vastandama praegusele pragmaatilisele vajadusele uurida Eestimaa, sealhulgas Virumaa maavarasid, ning küllap mõtleb Savisaargi Ida-Virumaa maavarade aspektid veel kord läbi.

Mäletan, üle kümne aasta tagasi päris Eestimaa pärast muretsev Aadu Luukas, kas Ida-Virumaal oleks veel midagi kaevata, juhul kui põlevkivikaevandamine pidurdub. Luukasele tegid eeskätt muret mitte-eesti rahvusest inimeste töötajäämine ja sellest tingitud võimalikud ohud.

Tollal ei julgenud ma fosforiiti sõnanagi välja öelda ning panin ette Jõhvi kandi rauamaagi ja seotud sulfiidsed metallid. Viimaste kohta tekkisid Eestis teadmised juba esimese iseseisvusperioodi jooksul, Nõukogude Liidu ajad lisasid pisut uusi teadmisi.

Kuna Jõhvi metallid asuvad sügaval, siis avatud, karjääri tüüpi kaevandamist ei tuleks, maapind jääks rikkumata, põhjaveeküsimused leiaks kindlasti õiged tehnoloogilised lahendused ning maa-alune kaevandus looks hulga töökohti nendele inimtüüpidele, kellele näiteks laotöölise, müüja, restorani administraatori, tänavapuhastaja vms ametikoht ei ole piisavaks väljakutseks.

Ajad on muutunud, viimasel perioodil julgeme kõva häälega rääkida ka fosforiidist, metalle sisaldavast savikast kivimist graptoliitargilliidist, glaukoniidist ja muustki. Sarnaselt viimase saja aastaga räägime neist potentsiaalsetest tulevikumaavaradest jälle Virumaa kontekstis. Selles ei ole midagi halba, see on regionaalne paratamatus ja see töötab samamoodi paljudes riikides (koos väiksemate või suuremate vastuoludega).

Erinevalt 1980ndatest ei räägi me küll kohe kopa maasse löömisest, me räägime uuringutest, mis annaks meile piisava infovälja riigi loodus-, majandus- ja sotsiaalse keskkonna jaoks oluliste ja kõrge vastutusastmega otsuste tegemiseks. Kuna maavarade kasutamine on lisaks majandusele kahtlemata ka looduskaitseline ja laiemas mõttes kogu ühiskonda haarav valdkond, nõuab siinkohal otsuste tegemine väga häid teadmisi, pikaajalist visiooni ja strateegiat ning on just seepärast väga kõrge vastutusega. Praegused otsused selles valdkonnas peegelduvad meie majanduses ja sotsiaalsfääris alles aastate pärast, mõned tulemused ilmnevad isegi aastakümnete pärast (näiteks, kas praegu 40. eluaastates eestlased hakkavad saama riigilt pensioni!).

Eelmise aasta oktoobris Rakveres toimunud Eesti strateegiliste maavarade konverentsilt jäi kõlama kolme ülikooli rektori − Kalmu, Aaviksoo ja Klaasseni mõte, et maavaradega seonduvas valdkonnas hoiavad nad teatepulka enda käes, kuni tekib keegi (organisatsioon, ühendus), kellele see üle anda. Praegu seda veel ei ole. Küll aga on mitmeid positiivseid edasiminekuid.

Esiteks on keskkonnaministeeriumi juhtimisel koostamisel laiapõhjaline maapõue strateegia.

Teiseks on Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool ning teisedki valmistumas riigi uuringuülesannete täitmiseks maapõuevarade kasutamise vallas. Seda toetavad ülikoolide maailmatasemel aparatuur, teadmised ja kogemused.

Ja lõpuks on Eesti riik äsja välja kuulutanud mitmeid programme (nt nutikas spetsialiseerumine, RITA), mille raames saaks maapõuevarade uuringut läbi viia. Parimat võimalust pakuks RITA meede, mis on orienteeritud valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamisele riigis. Selle raames oleks hea võimalus keskkonna-, majandus- ja sotsiaalvaldkonna ministritel − Pomerantsil, Michalil ja Tsahknal − Eesti riigi jaoks väga olulises asjas kokkuleppele jõuda ja esitada koos selge seisukoht riigi maapõuevarade potentsiaali ja kasutamisvõimaluste uuringuks. Loodetavasti ei lase nimetatud ministeeriumid seda ainulaadset võimalust käest.

Kohe praegu tuleks keskkonna- ja ressursitasude toel käivitada riiklik 4-6 aasta pikkune programm "Strateegilised maapõueressursid ja kasutamistehnoloogiad", mis annab riigile võimaluse suunata uuringuid konkreetsete alateemadega riigile kõige olulisemates suundades. Selline programm töötab edukalt näiteks Soomes.

Peab alustama geoloogilisi ja mäenduslikke, keskkonna-, tehnoloogilisi ja tasuvusuuringuid Eesti fosforiidi, graptoliitargilliidi ja olenevalt asukohast ka glaukoniidi, karbonaatse kivimi ja põlevkivi kompleksseks kasutamiseks.

On vaja viia läbi geoloogilised eeluuringud Jõhvi vööndi aluskorra metallide perspektiivikuse hindamiseks.

Isegi kui laiapõhjalised maavarauuringud näitavad nimetatud ressursside kasutamise võimalikkust, ei pakuks see Ida-Virumaa tööturule ja majandusele koheseid leevendusi. Aga isegi teadmine, et umbes 10 aasta pärast luuakse nii ja nii palju uusi hästitasustatud töökohti ning käivitub see ja see tööstusettevõte ning kohapeal väärindatud maavara abil suureneb riigi eksport nii ja nii palju, pakub kohalikule inimesele ilmselt rohkem kui praegune teadmatus oma tuleviku suhtes.