Ehituse riskid

Tänases Põhjarannikus kirjeldatud lugu sellest, kuidas Sillamäe linn jäi ilma veerand miljonist eurost, mis talle seaduse järgi kuulub, näitab ilmekalt, missugused riskid on peidetud ehitusega seotud hangetesse. Selge, et keegi ei saa garanteerida, et firma, kes võidab hanke, on võimeline lubatud tööd edukalt ja viperusteta ära tegema. Ehitushangetega on viimastel aastatel olnud Ida-Virumaal probleeme mitmetel objektidel, olgu jutt siis Narva kolledžist või Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi staadionist.  Küll pole ehitaja hakkama saanud, küll on keegi lepingut rikkunud jne.

Sillamäe juhtum on aga järjekordne näide sellest, kuidas riigihangetel valitsev odavuse võistlus võib hiljem kalliks maksma minna. Juba seadusest tulenevalt on hankevõidu põhikriteeriumiks madal hind. Mis tähendab riski, et ehitaja ei mahu hiljem lubatud pakkumise piiresse ning kas jalutab objektilt minema või hakkab raha juurde küsima, nagu juhtus Sillamäe kultuurikeskuse puhul. Muidugi on omavalitsusel põhjendatud õigus nõuda jäigalt lepingu täitmist, sest iga maksumaksja euro on ju arvel. Ent praegusel juhul läks kogu see lugu maksumaksjale veelgi kallimaks ning raha tagasi pole samuti enam kelleltki küsida, sest ehitusfirma, kellega asju aeti, läks hingusele.

Ainus võimalus riske maandada on nõuda hankes osalejatelt panga garantiid. See muidugi tõstab pakkumiste hinda, aga enamik kindlustuslepingutestki sõlmitakse seetõttu, et kõike võib juhtuda ja selle eest tuleb maksta.