Trahvide tõusu segane eesmärk

Eile kukkus parlamendis napilt läbi eelnõu, mis nägi ette trahvide tõusu 100 protsenti. Sellele eelnes üsna äge debatt, nii et üksmeelt polnud isegi koalitsioonis. Justiitsminister põhjendas trahvide tõstmise vajadust, et need pole kasvanud juba viimased 15 aastat, mis on seaduserikkumised inimestele nii-öelda kättesaadavamaks teinud.

Eelnõu vastased otseselt ei eitanud, et trahvimäärasid võiks tõsta, kuid leidsid, et seda ei tohiks teha nii järsu hüppega.

Mingil määral on õigus mõlemal poolel, aga meie arvates on väär justiitsministeeriumi seisukoht, et kõik trahvisaajad rikuvadki seadust nimme ja pahatahtlikult ning neile tuleb virutada täie rauaga. On rikkumisi, mis tulenevad puht inimlikust hooletusest või eksimusest, mistõttu ei saa kõiki mõõta ühe puuga. Ja tuleb arvestada sedagi, et karme trahve määrates ei karista riik mitte ainult seda rikkujat ennast, vaid ka tema perekonda, kelle heaolu võib oluliselt kannatada.

Praegusel juhul pole aga veenev ka ministeeriumi väide, et trahvide suurendamise eesmärk ei ole riigikassa aukude lappimine. Kas valitsus kavatseb selle lisaraha siis annetada näiteks liiklusohvrite või teiste kannatanute hüvanguks?

Aga väide, et praegused trahvid ei motiveeri inimesi õiguskuulekale käitumisele, on tühipaljas jutt, mis pigem tekitab küsimuse, miks pole enne eelnõu vastuvõtmist avalikkusele esitatud mingeid põhjalikke analüüse, mis seda väidet kinnitaksid.