Millega arvestada keeleõppefirma valikul

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Keeleinspektsioon koostas 2015. aastal keeleseaduse täitmise järelevalve käigus kokku 1879 kontrollakti, neist 1654s fikseeriti keeleseaduse nõuete rikkumine.

Hariduse valdkonnas (põhikoolid ja gümnaasiumid, kutseõppeasutused ja lasteaiad) kontrolliti 1309 pedagoogi eesti keele oskust ning koguni 88 protsendil juhtudest selgus, et töötaja keeleoskus ei vasta kehtestatud nõuetele.

Samas tuleb märkida, et need pedagoogid, kes läbisid kontrolli esimest korda, näitasid tunduvalt paremat keeleoskust kui need, kellega inspektsioon juba aastaid on tegelnud. See kinnitab asjaolu, et uute õpetajate keeleoskus on kauaaegsete töötajate omast parem.

Tervishoius kontrolliti 45 töötaja (arstid, sh perearstid; meditsiiniõed; hooldustöötajad) eesti keele oskust, neist 37 olid ilma nõutava keeleoskuseta (82%).

Vaid veidi parem oli ametnike keeleoskus. Kontrolli läbinud 185st Ida-Virumaa linna-, pääste- ja politseiametnikust oli nõutavast madalama keeleoskusega 145 (78%).

Ja nii on see kordunud aastast aastasse. See on pannud meid mõtlema, miks töötajate eesti keele oskus nii visalt paraneb.

Üheks põhjuseks võib olla madal õpimotivatsioon. Kui inimene ei mõista riigikeeleoskuse vajalikkust, ei edene ka keeleõpe.

Kuid alati pole küsimus õppijate motivatsioonis, kuigi ka õpimotivatsiooni languse põhjused vajavad väljaselgitamist. Oleme järelevalvetöös kokku puutunud inimestega, kes on meile rääkinud oma raskustest eesti keele õppimisel, mõni on näitlikustanud oma õpingute rada koolituskulude tasumist tõendavate kviitungitega, mida on aastate jooksul kogunenud kenake hulk ja õppe eest tasutud summad ei ole sugugi väikesed. Tulemust parema keeleoskuse näol aga ei ole.

Üha enam on saanud selgeks, et põhjusi tuleb otsida ka keeleõppefirmadest. Keeleinspektorite kirjalikes selgitustes ettekirjutuste täitmise kohta kordub üks ja seesama lause: "Töötaja on õppinud keelekursustel, kuid tema keeleoskus ei ole paranenud."

Milles on asi? Inimene läheb kursustele, kulutab sellele oma raha ja suure hulga oma vabast ajast, kuid tulemust ei ole. Pole siis ime, et nende lootusetute pingutuste peale kipub ka õpimotivatsioon kaduma ja enesehinnang langema.

Aga alati ei pruugi viga olla õppijas. Tundub, et paljud keeleõppefirmad kas ei oska või ei taha eesti keelt õpetada selliselt, et õppurid selle ka selgeks saaksid. See ei ole ju mingi tulemus, kui vaid napp kolmandik kursustel käinutest suudab sooritada nõutava tasemeeksami. On inimesi, kes käivad visalt keelekursustel ja teevad järjest eksameid (mõni on üritanud eksamit sooritada 10-15 korral), kuid tulemus jääb ikka 30-40 punkti vahele (tunnistuse saamiseks on vaja saada 60 punkti 100st).

Seetõttu jõuti eelmisel aastal otsusele, et riik peab hakkama keeleõppe kvaliteeti kontrollima (tõsi küll, täiskasvanute eesti keele õppe taset on üritatud varemgi kontrollida, kuid selleks vajalike seadusemuudatusteni jõuti alles eelmise haridus- ja teadusministri jõupingutuste tulemusel). Kui seni kontrollis inspektsioon vaid töötajate eesti keele oskust, siis nüüd kontrollime ka seda, kuidas ja millisel tasemel teevad oma tööd keeleõppefirmad, kes õppijaid eesti keele tasemeeksamiks ette valmistavad.

Alates 1. juulist 2016 tohivad eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistavaid keelekursusi korraldada ainult need keelefirmad, kes on läbinud haridus- ja teadusministeeriumi ning keeleinspektsiooni kvaliteedikontrolli. Tegevusloa taotlemise käigus annab keeleinspektsioon hinnangu õppekavale, samuti kontrollime, kas on vajalik arv piisava kvalifikatsiooniga õpetajaid ja kas kõik muu, näiteks ruumid, tehnilised vahendid ja õppematerjalid, vastavad nõuetele.

Tähelepanu keskmes on seejuures õppekava, sest see dokument on kogu õppetöö alus. Õppekavas peab olema kirjas see, mida inimene kursuse lõpuks oskab, näiteks kui suur peaks olema tema sõnavara, milliseid grammatikateadmisi ja suhtlusoskusi ta kursuse jooksul omandab. Väga oluline on ka õppe maht, mis peab olema selline, et selle ajaga oleks tõepoolest võimalik lubatud keeletaset saavutada. See tähendab, et me ei aktsepteeri mitmesuguseid "kiirkursusi".

Veebist võime leida koolitajaid, kes lubavad viia õppija 40 tunniga B1-tasemeni, kuid tegelikult ei ole see võimalik. Sellised kursused võivad küll õppijale taskukohased tunduda, kuid päris kindlasti ei ole selle ajaga võimalik lubatud tasemele jõuda ka kõige usinamal õppijal.

Andkem endale aru, et keeleõpe on raske ja aeganõudev töö. Uuringutega on kindlaks tehtud, et A1-tasemelt B1-tasemele jõudmiseks kulub keskmisel õppijal 400 tundi, B1-tasemelt B2-tasemele jõudmiseks läheb aga 450-500 tundi, kusjuures auditoorse õppe maht võib kõrgemal tasemel olla veidi väiksem (250 tundi) ning iseseisva töö maht mõnevõrra suurem (200-250 tundi).

Kuna tasemeeksamil kontrollitakse kõnelemist, kuulamist, lugemist ja kirjutamist, siis peavad ka keelekursused kõiki neid osaoskusi õpetama.

Kõikidel, kes soovivad oma keeleoskust parandada ja minna tasemeeksamile või kellele keeleinspektsioon on teinud sellekohase ettekirjutuse, tuleks enne kursustele registreerimist välja selgitada, kas koolitusfirmal on olemas tegevusluba.

Koolitusfirma valikul soovitame põhjalikult tutvuda ka õppekavade ja muude õppimisega seotud asjaoludega (kursuste tase, õppe maht, ruumid ja tehnilised vahendid, õpetajad jms). Teave kõige selle kohta peab olema avalikustatud keelefirma veebilehel. Nii nagu mis tahes kauba või teenuse puhul, ei tasu kunagi valida kõige odavamat. Tuleks hoopis välja selgitada, millist õpitulemust pakutakse, ning kohe esimestest tundidest alates jälgida, et koolitaja väljakuulutatud õppekavast ka kinni peab.

Keelefirma valikul on eriti oluline arvestada ka sellega, et kui tegevusloaga koolitusasutuses eesti keele tasemekursustel käinud õppijal on õigus saada pärast eksami edukat sooritamist keeleõppe eest tasutud õppemaksu hüvitist, siis ilma tegevusloata koolitusasutuses õppinuil sellist õigust ei ole.

Tagasi üles