Igaühe arvamus on oluline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saates oma lapsed keskeriharidust omandama, loodab enamik lastevanemaid, et nende võsukesed omandavad eriala ja suudavad tänu sellele endale hiljem ise leiba teenida.
Riik omakorda, eraldades tasuta haridusele miljoneid eurosid, soovib saada kohusetundlikke maksumaksjaid. Inimesi, kes suudavad iseenda ja ühiskonna heaks tööd teha. Õppima asudes loodavad noored omandada teadmisi ja oskusi, mis aitavad neil tulevikus saada täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks, astuda julgelt tööturule ning pidada üleval iseennast ja oma peret.
Mina õpin Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses logistikat. See ei ole minu esimene haridus ning selja taga on juba ka mõningane elukogemus. Seepärast pean vajalikuks jagada siinkohal mõningaid oma tähelepanekuid.
Õppekavasse on sisse kirjutatud 40tunnine töönädal, sellest vähemalt 10 protsenti moodustab iseseisev töö. Tuleb välja, et 36 kontakttundi nädalas peab tudeng viibima loengutes ning umbes 50 minutit päevas kulutama koduste ülesannete tegemisele. Minu meelest täiesti jõukohane ülesanne.
Ent peaaegu kahe õpitud aasta jooksul kogetu põhjal võin öelda, et kõik need ootused ei vasta sageli tegelikkusele. Meie tunniplaanis on neli paarisloengut päevas − 40 kontakttundi nädalas. Õppeained on jagatud kahte ossa: 32 tundi koos õpetajaga ning 8 tundi iseseisvat tööd kodus lisaks kodustele ülesannetele.
Eesti keelt tuleb õppida iseseisvalt (kas kodus või koos repetiitoriga), kuna arvatakse, et seda tulnuks õppida koolis, siin aga on pedagoogidel oma plaanid ja metoodikad. Pealegi on õppekavas liiga vähe tunde, et seal keele õppimisega tegelda. Õppekirjanduse lugemine, referaatide koostamine, esitluste ettevalmistamine − kõike seda tuleb teha tunnivälisel ajal. Arvestades, et eksamid määratakse tavalistele õppepäevadele (esimese paaristunni asemele), siis jäävad ettevalmistamiseks laupäev ja pühapäev. Kui nüüd kõik eespool loetletu kokku lüüa, siis tuleb koormus palju suurem kui täiskasvanud töötaval inimesel, enamik esimese ja teise kursuse tudengeid aga on alaealised.
Selle tõttu ei tule paljud õpilased koormusega toime ning võlad kasvavad lumepallina. Ajades taga häid tulemusi, toimib administratsioon mahajääjatega üsna karmilt: nad kutsutakse komisjoni, kus õppur jääb üks ühele täiskasvanute kollektiiviga, kes tihti väljendeid valimata süüdistab teda kõikides pattudes. Paljud ei oska sellisele survele vastu panna ning on sunnitud dokumendid koolist välja võtma. Seadusi tundmata kardavad nad, et nad eksmatrikuleeritakse ning see jätab nad ilma võimalusest tulevikus õpinguid jätkata.
Juhtub sedagi, et võlgnevusi ettekäändeks tuues ei võeta õpilasi kaasa õppesõitudele, kus nad saaksid omandada erialaseid lisateadmisi, suhelda potentsiaalsete tööandjatega ja leida endale praktikakoha. Tulevased kokad aga näiteks läbivad praktikat meie kutsehariduskeskuses ning kella 11-15 pesevad sööklas ja restoranis nõusid ning laovad toitu taldrikutele. Sellest keeldumine võib diplomi saamisel kajastuda.
Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses õppimine on tasuta, kuid soovi eest omandatud oskusi ja teadmisi kinnitav dokument saada tuleb maksta. Näiteks rühma 3PLKR tudengitel tuli pärast laadurijuhi koolituse läbimist maksta 80 eurot juhiloa saamise eest.
Õpetajate tööst sõltuvad paljuski noorte teadmiste mitmekülgsus, veendumused, maailmavaade ning kõlbelised omadused. Seda aga, millistes tingimustes tuleb õpetajatel töötada, teavad vähesed. Võib ju tunduda, et mis siin keerulist on − andsid ära kaks-kolm paaristundi ja siis koju. Tegelikult aga on õpetajad otsekui kahe tule vahel: ühelt poolt sageli täiesti ettearvamatud tudengid, teiselt poolt pidevalt millegagi rahulolematu administratsioon.
Usaldamatus õpetajate vastu on kohati lausa nii suur, et isegi tundide ajal käiakse kontrollimas, kui ausalt on õpetaja ära märkinud tunnis kohal viibivad õpilased. On ilmne, et kõik oma tegematajätmised veeretab administratsioon õpetajate õlule. Tunniplaanis olevaid puudusi ja möödalaskmisi kompenseeritakse õpetajatele pealesunnitud ületundidega.
Meie rühma juhendaja M. Kolodjažnaja annab sel õppeaastal lisaks rühma tegevuse organiseerimisele veel seitset õppeainet. Raske on ette kujutada, millised oskused ja kogemused ning psüühilised ja füüsilised võimed peavad sellel noorel naisel olema, sest igas tunnis peab ta vastama tudengite ootustele ning meie õppeasutuse põhimääruses sätestatud nõuetele.
Arvate, et pedagoog võib ületundidest keelduda? Igaühele, kellele õppetöö korraldus ei meeldi, näidatakse ust. Ja need ei ole alusetud süüdistused: kõiki oma sõnu võin ma faktidega kinnitada.
Kui kõik eelnimetatud faktorid kokku panna, annavad need soovitule täpselt vastupidise tulemuse. Miks ma sellest kõigest üldse räägin? Aga selleks, et vanemad teaksid, miks näevad nad kodus jõhkraid, tigedaid, mitte millegi vastu huvi tundvaid ning ninapidi arvutis istuvaid lapsi. Kodus toetust ja mõistmist leidmata, hakkavad noored neid mujalt otsima. Nad kaovad sotsiaalvõrgustikesse, hakkavad tarvitama sigarette, alkoholi ja narkootikume...
Argipäevaaskeldustes lükkavad täiskasvanud avameelse vestluse oma lapsega sageli pärastiseks. Nad ostavad neile tehnikavidinaid, hoolitsevad interneti olemasolu eest, palkavad repetiitoreid, lootes, et keegi teine õpetab nad tööd tegema, kaitseb nende õigusi ja toetab neid raskel hetkel. See on ju palju lihtsam ega nõua erilist pingutust...
Rääkige oma lastega ning tundke huvi, kuidas nende päev möödus. Kutsutakse komisjoni? Minge sinna koos oma lapsega ning kaitske teda, olge talle toeks. Igaühe arvamus on oluline ning ma loodan, et minugi arvamust võetakse kuulda.