Üürikorterid ei tähenda sotsialismi
/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
12. mai 2016, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Euroopa riikides toimib aastakümneid riiklik üüriprogramm. Eestis pole sellest siiani julgetud rääkida või on seda tehtud ülimalt tagasihoidlikult. Kõnelejad on vaid sotsid. Paar aastat tagasi julges üürikorterite mõtte välja öelda majandusminister Urve Palo. Aeg polnud toona küps pikemateks aruteludeks ja Urve Palo sai kriitikat nii vasakult kui paremalt. Nüüd on üürikorterite vallas astutud esimene arglik samm, valitsus on valmis tuleval aastal pilootprojektiga algust tegema. Minister Liisi Oviir on avalikkusele teada andnud, et eelseisva kolme aasta jooksul rahastatakse ca 6000 korteri ehitamist. On seda vähe või palju, teavad otsustajad ise. Üks pilootprojekt hõlmab Ida-Virumaad ja teine Kagu-Eestit. Vajadus on tunduvalt suurem ja peaks hõlmama kogu riiki.
Parim näide üürikorterite toimimise kohta on Saksamaa. Kui 1990. aastal toimus kahe Saksa riigi ühinemine, alustati kohe riiklikku elamuprogrammi. See hõlmas nii uute üürikorterite ehitamist kui vana DDRi aegse ulatuslikku renoveerimist. Osa maju oli sotsialistlikul Saksamaal muidugi nii amortiseerunud, et targem oli need lammutada kui kulutada meeletuid summasid korrastamisele. Põhiosa rahast andsid pangad või toetas omavalitsus. Renoveeritud korterid anti uuesti üürile. Kui oli nii palju raha, võis korteri välja osta ja saada peremeheks. Enamik eelistas siiski jääda rentnikuks. Üüri hakati maksma omavalitsusele, tehti kindlad rehkendused ja fikseeriti igakuised summad. Inimesed said elamispinna ja omavalitsus suutis lahendada eluruumide probleemi. Uute kortermajade rajamisel tuli kinnisvarafirmade kõrval osanikuks omavalitsus. Värske omanik hakkas siingi maksma üüri linnale või vallale (kreisile).
Riiklik üürikorterite programm käivitus 1990. aastate lõpul hoogsalt Poolas, Ungaris ja Tšehhis. Sealgi tehti omal ajal rajatud paneelmajad korda, hooned soojustati ning paigaldati uued katused ja torustikud. Seda teed võinuks sammuda ka Eestis, sest paljud asjad võeti taasiseseisvusaja algul üle Saksamaalt. Möödunud sajandi üheksakümnendate alguses Eestis toimunud kinnisvara tagastamise ja erastamise käigus tekkis hulk sülle kukkunud kinnisvara omanikke, aga ka tuhandeid sundüürnikke. Nende probleemid on tänini lahendamata.
Eesti on Euroopa kontekstis erandlik, kuna meie elamufondist üle 90 protsendi kuulub eraomandusse. Munitsipaal- ja üüripinna osa on kaduvväike. Kui oleks praeguseks hästi toimiv üüriturg, oleksid korterid taskukohased ka neile, kes on sunnitud töötama kodust eemal. Kui kodukohas napib tööd, aga sadakond kilomeetrit eemal seda pakutakse ja teenib korralikult, tekib kohe probleem elamisega. Seda tuleb raske raha eest kelleltki üürida. Kui oleksid saadaval normaalse hinnaga üürikorterid, võidaksid uusi töökohti loovad ettevõtjad ja firmadki oleksid nõus neid oma töötajatele rentima.
Omaette probleem on tööjõuturule sisenevad noored. Kõigil pole jõukaid vanemaid, ostmaks järeltulijale kohe ridaelamuboksi või korterit. Enamasti tuleb läbi ajada raske raha eest tuba üürides. Korralike üürimajade või munitsipaalkorterite puhul oleksid meil ka suuremad tööjõu kasutamise võimalused. Pole siis imestada, kui õpetaja või äsja ülikooli lõpetanud noor siirdub esmalt tööle Soome või Saksamaale, teenib seal meie mõistes 4-5 korda rohkem ja kogub tulevikuks raha. Koju tulles soetab teenitu eest korteri.
Vahepealsetel aastatel on mujale siirdunud Eesti riigi jaoks kadunud tööjõud, kes ei maksa siin makse ega toeta meie majandust. Riikliku elamufondi või üürikorterite rajamine Kirde-Eestisse tooks paikkonda kindlasti uue hingamise. See tähendab uute töökohtade loomist ning noorte ja elujõus töökäte pöördumist paikkonda, mida paljud peavad põlastusväärseks. Kui riik maksaks Ida-Virumaale tulevatele õpetajatele ja arstidele ka palgalisa, poleks tulevikus tööjõuga probleeme.
Kurb on vaadata Kohtla-Järve endises sotsialistlikus linnaosas räämas maju, mille kunagi ehitasid Saksa sõjavangid. Kvaliteedilt on need veel praegugi heas seisus, linnal pole aga raha korrashoiuks. Elanikel ammugi mitte. Praegu on meil kõiksugu fondid ja toetused, ent Kohtla-Järve pole neid kasutanud, sest kogu aur on taasiseseisvusajal läinud poliitilisele kemplemisele ja poliitpropagandale. Kannatavad inimesed. Kui linnal pole midagi pakkuda, siis ei tule siia oskustöölisi ja spetsialiste. Terve vanalinn võinuks olla teise ilmega, aega selleks on olnud piisavalt. Kõik on kinni mõtlemises ja tahtmises. Sotse võib valitsuses nende saamatuse ja puudlikoera seisuse pärast kiruda, aga riikliku üürifondi loomisel ajavad nad õiget asja. Aeg üürikorterite ehitamiseks on küps.