/nginx/o/2016/01/28/11996575t1hebca.jpg)
Raha inimeste ravimiseks on otsas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/28/11996575t1hebca.jpg)
2016. aasta ravirahastamise lepinguid nähes võis tervishoiusektorit tundev inimene kohe prognoosida, et haigekassa süsteem kukub kokku selle aasta keskpaigaks. Ja tal oli õigus.
Me oleme tervishoiusüsteemi rahastamisel jõudnud nüüd reaalselt selleni, et ressursse haigeid ravida lihtsalt ei jätku.
Valitsusele ei tohiks see olukord tulla ootamatult. Seal on ju praegu koguni kolm ministrit, kes on olnud eri aegadel sotsiaalministri ametis.
Sellele, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole jätkusuutlik, juhiti tähelepanu juba aastaid tagasi. Eestis on tervishoiusüsteem rahastatud sotsiaalmaksust ja solidaarsuse printsiibil. Pole vahet, kas oled terve või haige − sotsiaalmaksu maksad ikka.
Ent ainuüksi sotsiaalmaksust laekuvatest tuludest ei piisa kulude katmiseks. See on ammu selge. Haigekassa tänavune eelarve on 33 miljoniga miinuses. Miks juhtus nii? Põhjusega. Patsiente on vaja ravida suuremas mahus, kui seda praegune haigekassa eelarve võimaldab.
Eelarve miinust saab katta kogutud ressursside arvelt, viimaseid ei saa aga kasutama hakata enne, kui on selge, mismoodi tulevikus tervishoiu rahastamine toimima saab. Kogutud reserv ei ole lõpmatu ega lahenda pikas perspektiivis olukorda.
Nõustun Eesti arstide liidu sekretäri Katrin Rehemaaga, et juba praegu ei jõua patsiendid õigel ajal arsti juurde.
Täiesti alusetu on peaministri ja rahandusministri väide, et haigekassa juhatus on eelarvega vastutustundetult ümber käinud. Haigekassa juhatus on püüdnud teha kõik võimaliku, et patsiendid ei jääks ravita. Kui nüüd survestatakse haigekassat eelarvet tasakaalustama ilma lisavahenditeta, siis tulemuseks saab olla ainult plaaniliste haigete ravi lõppemine selleks aastaks. Vältimatut abi ei saa me lõpetada ja EMOd koormatakse veelgi rohkem üle ning lõpptulemusena on kaugelearenenud haigusega patsiendi ravimine kordi kallim kui õigeaegne haigusele jälile saamine.
Tervishoiusektor on mures. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on selgelt väljendanud oma seisukohta, et riigipoolsete lisavahenditeta olukorda ei paranda. Selle asemel et kuulda võtta ministrit ja koalitsioonipartnerit, mitmeid eksperte ja riigikontrolli, oleme sunnitud tervishoiusektori sees üle vaatama kokkuhoiu võimalused.
Eesti tervishoiusüsteem on üks efektiivsemaid Euroopas ja süsteemis see veelgi rohkem kokku tõmmata on väga raske. Võime arutleda selle üle, et koondada veel rohkem erialasid regionaal- ja keskhaiglatesse, jättes üldhaiglatele järelraviteenuse ja erakorralise abi. Sel moel läheme aga vastuollu geograafilise kättesaadavuse printsiibiga ja patsiendid peavad hakkama otsima võimalusi oma kodust kaugele arsti juurde sõitmiseks. Teades kiratsevat Eesti infrastruktuuri ja kõrget kütuse hinda, võin prognoosida, et selle tagajärjel jääb veel rohkem haigeid õigel ajal ravimata.
Peale rahapuuduse põhjustab ravijärjekordade tekkimist veel üks nüanss − personali nappus. Võimalik, et saamegi suurendada ravijuhtumeid sisemiste ümberkorraldustega, aga kes need ravijuhtumid ära teeb, kui arste ja õdesid ei jätku?
Teine variant on tuua teenused haigele lähemale ehk siis panna meedikud mööda Eestit "gastroleerima". Kas keegi on aga arvutanud, kui palju selline tervishoiuteenuse osutamise viis võiks riigile maksma minna?
Eesti arstide liit on välja kuulutanud 20. septembril toimuva tervishoiutöötajate hoiatusstreigi. Huvitaval kombel on meedia hakanud seda kohe streikijate vastu pöörama, et varjatud eesmärk on tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu tõstmisele rahalise katte saavutamine. Praegu on tervishoiusektori surve ikkagi sellele, et leitaks lahendus tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamisele viisil, mis tagaks piisavalt vahendeid patsientide ravimiseks.
Valimislubadus − sotsiaalmaksu vähendamine − kindlasti probleemi ei lahenda, vaid hoopis süvendab seda. Jällegi viitan Katrin Rehemaa sõnadele: see ongi poliitikute töö leida lahendus kriisile, mille keskmes on tavaline eestimaalane.
Tervis on meie kõige kallim vara, sest kui pole tervist, kannatab elukvaliteet ning riik, mis ei leia vahendeid oma rahva tervena elatud aastate pikendamiseks, ei jõua kunagi viie rikkama riigi hulka.