Tuleb midagi vastu pakkuda

See, et Lüganusel üle kümne aasta taaskavandatava paekarjääri pärast pinged on tõusmas, ei ole üllatav. Selge see, et maapiirkonnas elavad inimesed on tundlikud mis tahes tööstuse rajamise vastu oma kodu lähedale. Nendele tähendab maaelu eelis vaikust, rahu, puhast ümbrust ning võimalikult vähe mõjutatud loodust.

Mõistetav on aga ka kohalike ettevõtjate soov edendada tootmist seal, kus selleks on ressurssi, ja − nagu nad ise ütlevad − teha seda võimalikult säästlikult.

Siia vahele jääb kohalik võim, kelle huvi on ju ühelt poolt seista oma elanike heaolu eest. Ja kui seda piisavalt veenvalt ei tehta, kaasneb oht saada valimispäeval valijatelt karistada.

Teisest küljest on kohaliku võimu ülesanne soodustada kohalikku ettevõtlust, mis annaks inimestele tööd ja tooks valla rahakotti maksutulu.

Muidugi võib inimesi rahustada ka sellega, et enne ei saa mitte midagi toimuda, kui on tehtud keskkonnamõju hindamine. Aga aeg on näidanud, et see jääb sageli puhtaks formaalsuseks ning kuna selle hindamise tellib ja maksab kinni ettevõtja, siis tasub meenutada tuntud ütlust maksja ja muusika tellimise seoste kohta.

Investorid lubavad, et olulist negatiivset mõju kohalikele elanikele nende ettevõtmine kaasa ei too. Ent päris probleemivaba see tootmine vaevalt et olla saab. Küsimus on selles, mida on ettevõtjatel inimestele kompensatsiooniks pakkuda. Sest on ju loogiline, et kui keegi teenib raha elanike heaolu arvel, peab ta olema valmis seda heastama.