Valitsus sisekaitseakadeemiaga kahvlis

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Sisekaitseakadeemia ületoomine on aastaid olnud valitsuse Ida-Viru poliitika kõige suurem ja silmapaistvam idee.

Kui Taavi Rõivase valitsus mattis pärast aastaid kestnud kaalumist selle mõtte maha, siis mullu novembris võimule tulnud Keskerakonna, IRLi ja sotside valitsus äratas selle paugupealt ellu ning pani ka koalitsioonileppesse kirja üheselt mõistetava lause: viime sisekaitseakadeemia Narva.

Ent sel pealtnäha väga selgelt sõnastatud plaanil on tegelikult hulganisti küsimärke. Ehk lihtsustatult, kui lubatakse sisekaitseakadeemia Narva viia, siis mida tegelikult sinna viiakse. On ju sisekaitseakadeemia juba praegu õppeasutus, mille üksused on laiali Eesti eri nurkades: Tallinnas, Harjumaal, Pärnumaal ja Lääne-Virumaal.

Nüüd ongi põhimõtteliselt kolm valikut. Kas koondada Narva kõik üksused, mis tähendaks mitte niivõrd kolimist, kuivõrd sisuliselt uue õppeasutuse rajamist? Või vangerdada sinna ainult kavandatav uus kompleks, mis peaks seniste plaanide järgi tulema Piritale ja mille arhitektuurikonkursi võidutöögi on juba selgunud? Või piirdub kõik vaid Narva praktikabaasi ületoomise variandiga, millele lisatakse varasemaga võrreldes veidi rohkem sisu?

Eelmisel neljapäeval pidanuks valitsus kabinetinõupidamisel sisekaitseakadeemia ületoomist arutama, ent see küsimus ei mahtunud väidetavalt päevakorda. Aimatavad on märgid, et sisekaitseakadeemia ületoomise eri variantide osas ei pruugi valitsuserakondadel olla sugugi sama suurt üksmeelt ja õhinat kui koalitsioonileppe koostamisel.

Näiteks keskerakondlasest Pirita linnaosa vanem Tõnis Mölder nimetab sel nädalal Postimehes ilmunud loos sisekaitseakadeemia idapiirile viimist koguni julgeolekuohuks riigile.

Võib mõista, et linnaosavanem seisab Pirita huvide eest ega soovi, et ühe jalaga juba sinna maanduv uus kompleks hoopis Narva lennutatakse. Samas on aga tema poolt kohatu tuua argumentidena, miks sisekaitseakadeemiat Narva viia ei saa, et sealsed noored on integreerimata ja viibivad teise riigi inforuumis.

Pealegi heidab Mölder selle kivi suuresti oma erakonna kapsaaeda. Keskerakonna endise noortekogu esimehena peaks ta hästi teadma, et Narvas ja teisteski Ida-Viru suuremates linnades on viimased paarkümmend aastat olnud Keskerakonna ainuvõim.

Mida lähemale jõuab otsuse tegemise hetk, seda tugevamaks muutub kolimisvastaste hääl. Võib eeldada, et üsna tugevat survet tunneb oma haldusalas ka siseminister Andres Anvelt, kes peab kolimise ette valmistama ja läbi viima. On ju suur osa sisekaitseakadeemias loenguid pidavaid õppejõude põhikohaga tööl siseministeeriumis ja selle allüksustes. Neid ei rõõmusta sugugi väljavaade hakata pidevalt Narva vahet sõitma.

Kindlasti rehkendavad valitsuserakonnad ka seda, kuidas mõjutavad sisekaitseakadeemiaga seotud otsused nende poliitilist kapitali. Sotsidele ja IRLile ei pruugi keskerakondlikul Ida-Virumaal sisekaitseakadeemia ületoomine märkimisväärselt lisahääli tuua. Küll aga on oht kaotada toetust Tallinnas või Pärnumaal, kui sealt senised üksused ära viiakse.

Samas on kõigi kolme valitsuserakonna juhid mõned kuud tagasi selgelt mõista andnud, et sisekaitseakadeemia tuleb Narva viia. Nii Jevgeni Ossinovski kui Margus Tsahkna on Põhjarannikule kinnitanud, et nad peavad seejuures silmas uue õppekompleksi ehitamist. Sellest variandist taganemine mõne lahjema kasuks peaks käima nende au pihta.

Samas on see valitsus juba mitmel korral näidanud, et esialgsetest kavatsustest ei pruugita kinni hoida. "Oleme paindlikud ja tunnistame vigu," öeldakse sel puhul.

Mitme tule vahel on ka sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik. Ühelt poolt on ta tulihingeline Narva patrioot ja seisnud aastaid iga sammu eest, mis Narvas Eesti riiklust tugevdaks. Õppeasutuse juhina näeb ta aga ilmselt paremini kui keegi teine ka neid ohte, mis kolimisega õppekvaliteedile kaasnevad. Palju aastaid kolimismeeleoludes olev õppeasutus vajab samuti stabiilsust.

Eelmine valitsus piirdus aastatepikkuse arutelu järel Narva vaid praktikabaasi rajamisega. Kui seda teemat mõned aastad tagasi parlamendis arutati, märkis tollane riigikogu liige ja praeguse valitsuse keskkonnaminister Marko Pomerants irooniliselt, et tema meelest tähendaks praktikabaasi rajamine Ida-Virumaale kahe töökoha loomist − üks inimene jagab ühiselamus praktikantidele pesu ja teine korjab kokku.

Praegusel valitsusel seisab ees põhimõtteline otsustamise koht. Kas rohketele eelseisvatele probleemidele vaatamata tuua sisekaitseakadeemia Narva või piirduda piltlikult öeldes kahe riikliku pesunaise konkursi väljakuulutamisega? Kolimisotsuse tegemine oleks kindlasti riskide võtmine, ent selle mõistlikul ning läbimõeldud elluviimisel ei pruugi viie-kuue aasta pärast praeguseid hirme ja ohte enam keegi mäletada.

Teine variant tähendaks ühtlasi tunnistust, et aastaid kirgi ja lootusi kütnud sisekaitseakadeemia Narva toomise idee on elujõuetu ning sellega pole enam mõtet jännata. Kui aga väga pikka aega valitsuse Ida-Virumaa arendamise üks nurgakivisid ära vajub, siis mis tuleb selle asemele?