Tasuta bussipilet ei too maale värsket elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandus- ja taristuminister Kadri Simson on Postimehes väitnud, et majanduskasvu toob Eesti inimeste väärtustamine ning maaelu põhiküsimus ei ole õllehind, vaid miski muu, mis jäi aga täpsemalt välja ütlemata.
Minister kiidab põhisaavutusena, et suurele osale tööinimestest jääb uuest aastast iga kuu 62 eurot rohkem kätte. Iseenesest ju oluline tegevus, kuna just madalapalgaliste osakaal on maal suurem kui linnades, kuid see ei saa ju olla majanduskasvu ja maaelu parandamise tõsine lahendus.
Ministri jutt, et tasuta ühistransport üle Eesti on üks võluvits, mille toimel inimesed kõik maale tagasi kolivad, ei ole mingi reaalne meede maaelu ja -olu riigi poolt järjele aitamiseks. Just jär(j)eleaitamiseks muu Eesti tasemele, mitte suurele tõusule pööramiseks. Reaalne eesmärk peaks olema eelkõige maapiirkondade kui konkurentsivõimelise elukeskkonna taastamine, et valikus − kuhu minna elama − oleks peale suurlinnade ka väikelinnad ja külad.
Üks suuremaid kuluallikaid maal elades on oma sõiduvahend. Praegune valitsus aga ei arvesta/väärtusta seda mitte kuidagi, sest kütuseaktsiis endiselt tõuseb. Jah, minister tõi ka ise välja, et diislikütuse aktsiisitõus peatus, kuid suur hinnavahe on ikka Läti kasuks. Peale selle on plaanitud varjatud maksuna registreerimise lõivu rakendada ning ka see toob kaasa transpordivahendi haldamise kallinemise.
Ühistranspordi osas pakutud lahendus paneb mõtlema, et ministril on kummaline arusaam maal elava inimese vajadustest. Ta näib vist tõesti arvavat, et inimesed ei käi tööl, sest bussipiletiks ei jätku raha. Maapiirkondades on vaja seada eesmärk, et palgad kasvaksid, inimesed muutuksid ise ettevõtlikumaks ja maale koliksid noored ettevõtlikud pered. Nad saaksid ise endaga hakkama ning tahaksid kohapeal igapäevaselt endale sissetulekut teenida ja ehk ka teistele tööd pakkuda. Mitte ei peaks käima maalt tööle linna, kus töötasu ei kata isegi bussipiletikulusid.
Tunnustamist väärt on üleminekutoetuste maksmine põllumeestele ja majutusasutuste käibemaksutõusust loobumine, kuid see ei ole ju midagi uut, vaid veelgi hullema ärahoidmine. Ühtepidi ütles minister, et maapoodide põhimure pole õllehind, vaid ostujõud, kuid see, et maapoed uksed sulgevad ja niigi väikese ostujõuga inimesed peavad varsti ka leiva-piima järel linna suurpoodides kümnete kilomeetrite kaugusel käima hakkama, jäi märkamata. Ka see on isegi vähese ostujõuga maapiirkonna inimestele lisakulu ja sugugi mitte väärtustamine.
Ent milline on siis maaettevõtluse ja maaelu ärgitamise võimalus?
Maaelu edenemise praegune suurim pidur ei ole mitte bussipilet, vaid ettevõtlike inimeste puudus ja lihttöökäte vähesus. Isegi lihttöötajat on peaaegu võimatu leida. On küll tööotsijaid, kuid nende oskused on siiski piiratud ja nii jääbki tihti maaettevõtluse laienemine töökäte puuduse tõttu ära. Tihti on oskajad kolinud suurlinna või ka välismaale. Tahaks lugeda valitsuse töökäte maale juurde toomise plaani, ja mitte nii, et nad sõidaksid maalt linna tööle, vaid eelkõige oskustööliste töökoha lähedale maale elama tuleku plaani.
Ka on vaja soodustada nn tarkade töökohtade tekkimist maal. See nõuab head internetiühendust, pädevaid nõuandjaid kuni viiekümne kilomeetri raadiuses ja korralikku elamufondi. Peale selle muidugi veel palju pisikesi ja olulisi detaile maal töökoha pidamiseks.
Riik on lubanud pakkuda ja luua üle riigi kiiret internetiühendust nii, et võrk ei oleks kaugemal kui 1,5 km. Euroopa rahaga loodud võrk ja maha pandud märkimisväärne kaablikilometraaž pole selline, nagu lubati. Juba praegu on omavalitsustele liitumispunktide rajamisele kulunud sadu tuhandeid eurosid. Eratarbijale pole hinnad ega võimalused veel üldse selged.
Pädevad inimesed peavad olema võimalikult lähedal, et säästa uuendusmeelse ettevõtja aega sõidule ja bürokraatiale. Aega tasub kulutada otsestele projektitegevustele, mitte riigiga asjaajamisele. Praegu ei ole veel bürokraatia ja regulatsioonid kõikvõimalike ametnike poolt seaduste alusel näpuga järjeajamisel terve mõistusega kooskõlas. Endiselt vohab arvamus, et ettevõtja peab tundma seadusi ja nende seoseid ning oskama selle alusel ka ametnikele vajalikud taotlused läkitada.
Väikeettevõtjal maalt linnas asjaajamisel käimist hõlbustaks kas või ministeeriumide ühises IT-inforuumis olek, teistest ametiasutustest rääkimata. Peale selle on piduriks saksa täpsus ning nõukogulik eeskujulik ülepingutamine meie oma inimeste ettevõtlikkuse, aktiivsuse ja särasilmsuse tapmisel regulatsioonide ja jonnakusega ametiasutuste kabinettides.
Korralik eluase on samuti maale kolimise eeldus, ka siin ei ole kõik ootevalmis. Omavalitsuste elamufond, mis paberil küll olemas, ei pruugi olla ka ühe euro eest ostes remondikõlblik.
Ka eraettevõtjatel pole palju paremat pakkuda. Nullist uue elamu ehitamine ja maale kolimine on üsna väheste noorte perede võimalus.
Omaette teemad on lasteaed, kool, huviharidusvõimalused, kultuurielu ja seltsitegevused, piirkonna heakord ja turvalisus. Kõike ei tule juhtida Tallinna ministeeriumist, sügisest toimima hakkavad senisest tugevamad omavalitsused saaksid endaga kenasti kohapeal hakkama, kuid neile tuleb anda reaalne omavalitsuslik tulubaas, otsustusõigus ja kohustused. Ilma et need sõltuks keskvalitsuse tahtest, sobivast erakonnast, kuhu vallavanem kuulub, või riigi maksupoliitika valedest otsustest.
Valitsus peab veel palju tööd tegema, eelkõige ootan suurema ja tervikliku pildi vaatamist ning nägemist kogu Eesti elu puudutavaid otsuseid langetades. Vastutab selle eest eeskätt peaminister Jüri Ratase ja minister Kadri Simsoni erakond.