Et ei läheks nagu sisekaitseakadeemiaga...

Kui praegune võimuliit oma koalitsioonileppe valmis sai, oli seal Ida-Virumaa jaoks kaks suurt plaani: sisekaitseakadeemia viimine Narva ja Ida-Virumaa investeeringute programmi loomine.

Kuidas sisekaitseakadeemia saaga suurtele sõnadele vaatamata kulmineerus, on nüüdseks teada. See jääb Tallinna, Narva tehakse ujula koos kolledžilaadse asutusega. Ida-Viru programmil võiks olla parem saatus. Mitmed Ida-Viruga seotud võimuliidu poliitikud on tõdenud, et  senised valitsuse tegevuskavad on olnud suuresti mõttetud retoorilised dokumendid, kuhu kirjapandu  ongi suuresti plaanideks jäänud, sest raha nende elluviimiseks pole arvestatud.

Positiivne, et sama reha on praegune valitsus püüdnud vältida. Ent vajaliku rahaallika leidmine ja selles ka valitsuses üksmeele leidmine on osutunud loodetust  keerulisemaks. Pealtnäha loogiline ja põhjendatud plaan suunata põlevkiviettevõtete makstavatest keskkonnatasudest kindel osa Ida-Viru programmi on kohanud keskkonnaministeeriumi poolt oodatult tugevat vastupanu. Eelmiseski valitsuses keskkonnaministri ametis olnud Marko Pomerants oli pehmelt öeldes vägagi nördinud, kui eelmisel kevadel valitsus põlevkivifirmade  maksukoormust keskkonnatasude arvelt leevendas. Kui nüüd kahmatakse tema haldusalast veel suur tükk raha ära, siis sellega ei pruugi ta enam vaid hapu näo tegemisega leppida.

Samal ajal ei sobi valitsusel taas Ida-Viru puhul oma sõnu süüa ning käia välja sellist lahjat programmi, mis eelmiste valitsuste omast ei erinekski.