Halvad minevikuüllatused

Kukruse mäe põlemine, Oru asula joogivee riknemine, fenoolisoo Viru Keemia Grupi külje all, mõranevad korterelamud endistele kaevandusaladele rajatud Lõuna mikrorajoonis Kohtla-Järvel ja nüüd siis veel ka üks salapärasel moel äkki tekkinud kolme meetri sügavune auk otse Kohtla-Järve peatänava ääres.

Nende nähtuste põhjused kipuvad jääma aastakümnetetagusesse minevikku, mil tööstuses oli mõju loodusele ja ümbritsevale elukeskkonnale üks viimaseid asju, millele tähelepanu pöörati. Ajad, suhtumised ja nõuded ning seeläbi ka tootmisviisid on nüüdseks palju muutunud, kuid nende minevikus korda saadetud tegude tagajärjed on kui viitsütikuga miinid, mis praegugi halbu üllatusi pakuvad.

Neid ei ole alati võimalik täpselt ette näha, kuid neile reageerimise kiirus ja  tagajärgede kõrvaldamise võime peaksid muutuma paremaks. Teades, et just Ida-Virumaal peituvad pärandreostuse kõige vastikumad tagavarad, peaksid bürokraatlikud takistused olema tunduvalt väiksemad. Muidugi tuleb enne tegutsema asumist olukorda põhjalikult uurida ja kaaluda alternatiive, et leida võimalikult  mõistlik lahendus nii tulemuse kui majandusliku efektiivsuse mõttes.  Ent oodates, millal üks või teine rahataotlusvoor avaneb ja sellega kaasnev tohutu paberimajandus läbi hekseldada jõutakse, kaotatakse lihtsalt väärtuslikku aega.

Siinse pärandreostuse tagajärgede kõrvaldamiseks võiks olla sihtotstarbeline  fond, mille rahakraanid avaneksid paindlikumalt kui näiteks praegu keskkonnainvesteeringute keskuses, kuhu laekub suur osa siinsete ettevõtete saastetasudest.