Sundabielu mesinädalad

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Palju kirgi kaasa toonud omavalitsuste ühinemises on praegu idülliline rahuaeg.

Tulised vaidlused on peetud, valikud tehtud,  ühinemislepingud sõlmitud, kohtulahingud selja taga, valimisvõitlus varasemast suuremal ja tundmatumal areenil samuti.  Aastapalgasuurused vastuhaku summutamise preemiad on lahkuvatele vallajuhtidele  pangaarvele laekumas.

Praegu püütakse võimalikult palju rääkida koostööst. Mõisted "koalitsioon" ja "opositsioon", aga ka "teie" ja "meie" on mitmes uues volikogus sõimusõnadeks, mida viisakas seltskonnas pole kombeks kõva häälega pruukida. Kõik tahavad või vähemasti püüavad esialgu üksteisega nii palju kui võimalik arvestada ja meele järele olla.

Sellises mesinädalate õhkkonnas ei pruugi enam väga meeldegi tulla, et tegu on sundabieluga. Olgugi et ka praegu räägitakse enamiku omavalitsuste puhul vabatahtlikust ühinemisest. Need vähesed omavalitsused, kes vabal tahtel soovisid üksteisega kokku minna, tegid seda juba eelneva 15 aasta jooksul. Eelistades omaette olla, ülejäänud seda seni eriti ei tahtnud.

Koostööaldis häälestus on väga hea, sest astutakse kõrvuti ettevaatlikke samme justkui ekspeditsioonil mööda tundmatut maad, kus ei või iial teada, mis nurga taga ootab ja kuidas kaaslased võivad ebatavalises olukorras reageerida. Ent see aeg ei pruugi kaua kesta, sest nagu ka "Robinsonide" tõsielusarjas võivad osalejate omavahelised esialgsed head suhted kiiresti pingestuda, kui tuleb asuda täitma igapäevaseid rutiinseid kohustusi, jagama paremaid palu ja paista silma omavahelises konkurentsis.

Kokku on läinud omavalitsused, kellest mõnel on läinud seni paremini kui teisel ja ta on saanud seetõttu ka oma elanikele naabrist rohkem lubada. Nüüd on rahakott ühine ja kõik senised hüved ja teenused tuleb ühendatud anumasse kallata. Kes võidab, see on rahul, kes kaotab, on pahane. Paratamatult tekivad pinged. Volikogu liikmetel, kes püüavad uue omavalitsuse huvides teha parimat, tuleb aru anda oma valijatele: "Me ju valisime sind seisma meie kandi eest, aga sa ajad meile mingit udu suurest pildist!"

Üks asi on panna ühinemislepingusse kirja, et kõik senised koolid ja lasteaiad ning teised vallaasutused säilivad, hoopis teine olukord on olla ühinenud valla eelarve kokkupanemisel silmitsi tõsiasjaga, et kõikide soovitud asjade jaoks raha ei jätku. Siis tuleb teha otsuseid, mis võivad vastuollu minna nii saadiku enda kui ka tema valijate ootuste ja veendumustega.

Ei ole sugugi kadestamisväärne see aeg, mis ootab ees ühinenud omavalitsuste volikogu liikmeid ja vallavalitsuse ametnikke. Seda enam tuleks ühiskonna poolt neid võimalikult palju toetada ja tunnustada. Nad asuvad tegema väga keerukat ja vajalikku tööd, kus on vaja säilitada külma närvi ja mõistlikku meelt. Nemad üheskoos on nii tänavuse kui ka järgmiste aastate olulisemad tegijad Eestis.  Neist oleneb, kas ääremaastumisel õnnestub tõmmata pidurit või mitte ning kas omavalitsused muutuvad ka tegelikult tugevamaks või on see vaid sõnakõlks, mille varju on peidetud üksnes vajadus tõmmata koomale avalikke kulusid piirkondades, kus elanikke on jäänud aina vähemaks ja vähemaks.

Haldusreformi venimist paarikümnele aastale tasub põhjusega kiruda. Ent tuleb ka tunnistada, et meil on ikka kõvasti vedanud, et see just tänavusele aastale sattus. Majandus kasvab kogu riigis mühinal, enamiku omavalitsuste maksutulud on plaanitust suuremad ning käib usin lisaeelarvete kokkupanek.

Sellistes kasvuhoonetingimustes haldusreformi teha peaks olema märksa suurem lust kui majandussurutisest tingitud hädaolukorras, nagu lätlased ligemale kümme aastat tagasi olid sunnitud seda tegema. Ka riigi võimalused anda tuge neile omavalitsustele, kes eri põhjustel haldusreformi karide otsa kinni jäävad, on hoopis avaramad kui ajal, mil tähelepanu keskpunktis püsis riigieelarves hädakärpeid teinud krokodillide komisjon.

Mesinädalad saavad varem või hiljem otsa. Kuid kui riigi ja ka kohalikul võimul jätkub otsuste tegemisel järjekindlust meeles pidada, et haldusreformi eesmärk on kujundada Eestis sellised linnad ja vallad, kus inimestel oleks hea elada, siis ei saa see ettevõtmine metsa minna.