:format(webp)/nginx/o/2018/02/08/7557237t1h8637.jpg)
/nginx/o/2018/02/08/11982830t1h6907.jpg)
"Kus olid siis teehooldusmasinad?"
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liiklusõnnetuste puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus libe tee on üks faktoritest, miks õnnetus juhtub, ent üldjuhul pole tegemist õnnetuse põhjustajaga. Viimastel päevadel kuuleb maanteeamet selget süüdistust, et teehooldega asutus ei tegele ning lükkab kogu vastutuse liikleja õlule.
Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotamine on liiga palju ning oma tegevustes me sellest ka juhindume. Maanteeametil on üle Eesti 18 lepingut hooldepartneritega, kelle kohus on hoida teid vastavuses kehtestatud nõuetega ning luua ohutu liiklemise võimalus. Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, tegutsetakse iga päev, iga tund ja iga minut.
Siinkohal tahame juhtida tähelepanu ka meediale, kelle ülesanne on anda lugejatele-vaatajatele-kuulajatele objektiivset infot. Kui iga õnnetuse toimumise järel on esimene lause, et tee oli hooldamata, ilma et faktid seda kinnitaksid, tekitab see hoiaku ka liiklejates. Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, siis on see ilmselt hooldamata. Või kui juhtub õnnetus, siis on esimene viide puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused mujal (nt rehvid, tervislik seisund, sõiduvõtted jne).
Sedalaadi teadetega tekitatakse olukord, kus liiklejal justkui kaobki vastutus ning kõik sõltub vaid teeoludest. Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohalt väga ohtlik. Aga just liikleja saab teha väga palju selleks, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides piisavat pikivahet või jätteski ilmastikuolude tõttu kas või sõidu tegemata.
Õnnetuste järel on alati esimene küsimus, et kus siis olid teehooldemasinad, kui juhtus raske õnnetus. Miks neid ei olnud kohal? Jah, selline tunne võib liiklejatel tekkida. Üle Eesti on rohkem kui 300 hooldemasinat, mis hooldavad 16 594 kilomeetrit.
Kõige madalamat seisunditaset on 10 564 kilomeetrit, kus lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu ning libedustõrjet 12 tunni jooksul pärast libeduse teket. Keskmisesse seisunditasemesse kuulub 3810 kilomeetrit teid, kus libedustõrjet tehakse kaheksa tunni jooksul pärast libeduse tekkimist ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu. 2220 kilomeetrit teedest on kõrgema seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin kõige kiiremini jõudma. Sinna hulka kuuluvad meie põhimagistraalid, kus nõuded on isegi veidi kõrgemad tavapärasest ehk libedustõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul pärast libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.
Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid, vaid juba tehnoloogiliselt on vajalik varem reageerida ja asuda tõrjet tegema. Siin peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrgema tasemega teedelt ning liigutakse siis madalama tasemega teedele. Kohe igale poole teid hooldama ei ole võimalik jõuda.
Oluline on meeles pidada, et tuisu korral ei ole alati mõistlik libedustõrjet teha. Miks? Sest siis võib efekt olla vastupidine: teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks. Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ning õnnetuste hulk oleks kordades suurem.
Tuleb märkida, et teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumi, vihm, jää, tugev tuul või halvimal juhul kõik nad koosmõjus. Seda võitlust tuleb pidada targalt. Ei ole just palju neid eluvaldkondi ja inimesi, kes looduse pakutut ohjeldada suudaksid. Meie anname endast parima.
Kuidas jõuab hooldajani info, et teed on libedad? Teehooldajad jälgivad ilmaprognoose, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe ning võetakse vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästeteenistuselt. Kui on oht, sõidab ka hooldemasin välja. Siin peab aga liikleja arvestama, et hooldaja alustab teehoolet ühest punktist ning teise punkti jõudmine võtab aega. Seega on hetki, kus mõnel lõigul on teeolud keerulisemad, ning liikleja peab seda arvesse võtma.
Siinkohal ei õigusta me seda, et tee on libe, vaid ka teehoolde tegemine võtab aega nagu ükskõik mis töö. Viimastel aastatel on meie talved oluliselt muutunud, mis tähendab seda, et ka teehoolde tegijad on pidanud end kohandama uutele tingimustele. Ilmad on muutunud pehmemaks ning rohkem on temperatuuride kõikumist 0 kraadi ümber. See omakorda tähendab, et suurenenud on libeduse tekke oht. Ja kui temperatuurid kõiguvad, siis seda ootamatum libeduse tekkimine liiklejale on.
Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ning lumesadu tekitab hirmu. Ootused on kasvanud iga aastaga. Samas unustatakse, et me elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud. Siinkohal kiputakse tihti tooma võrdlusi naaberriikidega, justkui oleksid sealsed nõuded kõrgemad. Tegelikkuses kehtivad meil samasugused nõuded ning paljuski on eeskuju võetud just Soomest.
Maanteeametil on sõlmitud lepingud hooldepartneritega viieks aastaks. Lepingus on kirjas nõuded, mida partner peab täitma ning mida peab järgima. Nõuded teeseisundile on kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning arutelu, kas neid peaks muutma, on käimas juba praegu.
Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele senisest rohkem teehooldemasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil selleks rahalisi võimalusi ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu rakendada ning ülal pidada, kui päevi, mil kogu tehnika on kasutuses, on vähe.