/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI: Hädas stalinliku pärandiga
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
1. märts 2018, 22:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Jõhvi vaksalihoonet pole viimasel paarikümnel aastal kasutusse võetud. Välja arvatud see, et teda aeg-ajalt poliitilistel eesmärkidel ära on kasutatud. Ent see pole peatanud hoone lagunemist ja aina kasutuskõlbmatumaks muutumist. Viimaste valimiste eel tõstsid vaksalihoone taas oma valimisvankri ette mitu volikogusse kandideerinud nimekirja.
Nüüd on teema tõstatanud kultuuri- ja spordikomisjon, kus mitmed inimesed on väljendanud siirast vaimustust mõtte üle vaksalihoone üles vuntsida ning sellele uus elu anda. Majanduslikumalt kalkuleerivad inimesed kohalikes võimukoridorides peavad aga seda ideed ebamõistlikuks.
Eestis on jõutud ka riiklikul tasemel arusaamani, et stalinistlik arhitektuur on midagi nii eripärast, et see väärib säilitamist − Ida-Virumaa linnades on see eriti ohtralt esindatud. Ent aina rohkem kerkib ka küsimus, kas nende taastamisest ja ülalpidamisest ühiskondlike või avalike hoonetena meie jõud üle käib. Sellesama Jõhvi südalinnas on mitu näidet, kus selline ajalooline arhitektuur nukras teadmatuses oma saatust ootab. Olgu see siis kunagine kultuurimaja või pooltühjalt seisev endine muusikakool. Rääkimata juba endisest maavalitsuse hoonest, millele täisfunktsiooni leidmisega pärast haldusreformi ei pruugi riigil sugugi lihtsalt minna.
Eks siin ongi käärid ajaloo säilitamise ja selle vahel, kuivõrd need vanad hooned vastavad meie vajadustele ja võimalustele olukorras, kus kinnisvara hinnad on aastaid olnud ülimadalad. Ei pruugi kaugel olla needki ajad, kus elanikkonna jätkuva vähenemise tingimustes tuleb asuda karme otsuseid tegema ka stalinistlike eluhoonete osas.