:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
JUHTKIRI Kui rahvas on vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/24/11982762t1h9f34.jpg)
Narva-Jõesuu elanike protest kuurortlinna ümbruses käivate ja plaanitavate metsaraiete vastu on samast jadast tartlaste vastuseisuga tselluloositehase rajamisele. Samasse auku kuuluvad ka Lüganuse vallast kostvad protestihääled paekivikarjääri rajamise vastu ning aastatetagune lugu Peipsi-äärsest Kauksist, kus samuti saed kaunist männimetsa hävitasid. Kohtlajärvelased on mures tööstuse laiendamise pärast.
Viimastel aastatel on meil õpitud ka keskkonnaaktiviste ja oma kodukandi rahu eest seisjaid sildistama. Mõnikord neid naeruvääristatakse, vahel nimetatakse vastutustundetuteks progressivastasteks, kes ehk saavad aru tööstuse kasulikkusest majandusele, kuid ainult nii kaua, kui see nende koduõuele ei tule.
Selge, et igasugu arendajatel-edendajatel oleks lihtsam oma asju ajada, kui kohalikud oma protestihäältega ees ei oleks. Aga need inimesed ei tee ju muud, kui seisavad oma kodukoha elukeskkonna säilimise eest. Metsad, puhas õhk ja puutumatu loodus on vähesed asjad, mis veel inimesi suurtest linnadest eemal hoiavad.
Huvitav on see, et vaatamata paljudele negatiivsetele näidetele, kus rahvaga hakatakse rääkima alles siis, kui inimesed on juba vihale aetud, on nii riik kui arendajad sageli alles tagantjärele targad. See näitab, et loodusväärtuslikes paikades majandustegevuse planeerijad arvestavad algul üsna vähe kohalike elanike võimalike reaktsioonidega, vastasel juhul oskaksid nad ehk pingeid ette näha ja selle järgi ka oma tegutsemist kavandada.