Ühistransporti korraldades tuleb vaadata suuremat pilti

Kadri Simson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Simson.
Kadri Simson. Foto: Põhjarannik

Riigikogu kiitis eelmisel aastal pärast pikka menetlemist heaks Eesti energiamajanduse arengukava, kus seati eesmärgiks, et 2030. aastal ei tohi kuluda transpordis vedelkütust rohkem kui 2012. aastal. Paraku on viimaste aastate trend pigem vastupidine.

Nimelt lisandub igal aastal Eesti teedele viis protsenti rohkem erasõidukeid ja kuna need sõidukid pole enamasti vesinikul või gaasil sõitvad järgmise põlvkonna masinad, liigume oma eesmärgiga vastupidises suunas. Seega on meil vaja leida viise, et suunata inimesi sõitma senisest säästvamal viisil, näiteks ühissõidukitega.

Ühistransporditeemad pole fookusesse tõusnud mitte ainult Eestis, säästvam liikumine on küsimus, mis paelub kogu maailma. Viimastel nädalatel tuleb Euroopast uudiseid, et Pariisi linnapea lubab oma inimestele tasuta ühistransporti. Ka Saksamaa uus valitsus leppis hiljuti kokku, et viies linnas viiakse katsetusena sisse tasuta transport, et püüda ohjeldada autostumisest tekkivat õhusaastet. Eestit on sel puhul alati ära mainitud, võib öelda, et oleme sel teemal omamoodi teerajajad.

Paraku on ka Eestil selles vallas arenguruumi ja seda eriti piirkondliku transpordi arendamisel. Alates 2010. aastast on maakondlikel bussiliinidel valitsenud seis, kus riigilt laekuv toetus korvab vaid kütuse hinna kõikumised maailmaturul. Sõitjaid on jäänud vähemaks, liine tõmmatakse koomale ja see toob kaasa piletihinna tõusu. On selge, et selline olukord vajas muutust, ning seetõttu otsustas praegune valitsus ametisse astudes jõuliselt ühistransporti toetada. Lisaks maakonnaliinidele ka raudteel ja saarte ühenduste puhul.

Valitsuskoalitsiooni otsusest tulenevalt sai 2016. aasta lõpul valitsuse tegevuskavasse ka kirja, et tänavuse aasta juulikuuks tuleb ellu viia avalike maakonnaliinide tasuta sõidu õiguse ja bussidesse validaatorite soetamise projekt ning selle eest vastutab majandus- ja taristuminister. Maakondlikud bussiliinid on ainus ühistranspordiliik, mis on kättesaadav igas Eesti maakonnas, ning aastas tehakse nendega kokku ligikaudu 18 miljonit reisi. Tegemist on transpordiliigiga, mille arendamine aitab meil jõuda võimalikult paljude inimesteni maksimaalse ulatusega. Küsitluste kohaselt on selles transpordiliigis lisaks praegusele mahule veel ka kasutamata kasvupotentsiaali.

Uuringud näitavad, et inimeste seas, kes kasutavad maalt tööle jõudmiseks autot, on iga kolmas valmisolekus auto bussi vastu vahetada, juhul kui bussisõit oleks tasuta. Ka töötukassa inimesed, kes tegelevad päevast päeva inimeste tööturule aitamisega, on avaldanud arvamust, et kui maainimene ei peaks tööle jõudmiseks märkimisväärset osa oma palgast maha sõitma, oleksid nad tööotsimisel aktiivsemad. Praegu maksavad maaliinide kuukaardid kallimal juhul lausa 72 eurot.

Ühistranspordi korraldamine oli kuni viimase ajani maavalitsuste ülesanne ja igas maakonnas oli oma eripära. Mõnes maakonnas on maakonnaliiniga ühendatud ka koolibussid, teistes on õpilaste vedu paralleelvõrguna ja korraldatud valla poolt. Tänavusest aastast korraldab ühistransporti aga kohalik ühistranspordikeskus või saartel vald ise. Ehk siis maakondliku liinivõrgu planeerimisega tegelevad keskused ja vallad, mitte ministeerium või maanteeamet. Kohapeale on lisandunud eksperte, kes selle teemaga tegelevad, ja usun, et see parandab maakondliku transpordi kvaliteeti.

Riigieelarves on käesolevaks aastaks ette nähtud vahendid, mis võimaldavad teha kõik maakonnaliinid piletivabaks ja teha ka vajaduse korral olemasolevad graafikud tihedamaks või avada uusi liine. Kuna transpordiotsused on mitmeaastased, siis on sama vajadus kajastumas riigi eelarvestrateegias järgmiseks neljaks aastaks.

Sellele vaatamata annab koalitsioonipartner IRL viimasel ajal segaseid sõnumeid, et lihtsa ja arusaadava süsteemi asemel eelistaks nemad midagi muud. Kõnelustel Helir-Valdor Seederiga oli tema põhiline etteheide, et kuna kõige rohkem inimesi sõidab Harjumaa liinidel, siis saab ka Harjumaa ühistransport suurima summa tasuta ühistranspordist. Seeder ei tahtnud Harjumaad toetada, sest sealne palgatase on teistega võrreldes kõrgem. Samas eirab ta tõsiasja, et ka kõige rikkamas maakonnas on inimesi, kes teenivad madalat palka, ja transpordile kuluv raha on oluline osa nende sundkulutustest.

Võideldes justkui Harjumaa vastu, on nii Seeder kui ka IRLi aseesimees Andres Metsoja esitanud omapoolsed ettepanekud, mis aga ühistranspordi raha hoopis Tallinnale ja teistele suurematele linnadele suunaks. Sest just seesuguse olukorra tooks kaasa nende soov, et maakondlikule ühistranspordile ettenähtud raha tuleb hoopis üle Eesti laiali jagada õpilaste sõidu kompenseerimiseks.

Riigikogu on tasuta ühistranspordi rakendumiseks eraldanud siiski konkreetse summa, millega meil tuleb majandada. Praegune plaan näeb ette maakondlike bussiliinide tasust vabastamist. Mitte kõigile nõudluspõhise taksoteenuse osutamist või juba olemas oleva laste ja noorte tasuta sõidu jätkumist, aga lihtsalt omavalitsuse rolli võtaks enda kanda riik.

Iga hea plaani saab totrate nõudmistega ära lörtsida. Vabastades maakondlikud bussiliinid piletist, aitame kaasa ennekõike maapiirkondade inimeste kulutuste vähendamisele, sest maal elades on transpordikulutuste osa iga teenuseni jõudmiseks oluliselt suurem. See on selle meetme eesmärk ning sellega tuleb edasi liikuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles