Kas nad seal pealinnast eemal ei saa aru, mis neile hea on?

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kuidas see ikka ja jälle nii välja kukub, et valitsuses ja ministeeriumides mõeldakse välja igasugu vigureid, kuidas maakondades elu elavdada, aga kohapeal suhtuvad sellesse peaaegu kõik peale kohalike parteiaktivistide leigelt või suisa trotslikult? Kas kohapeal ei saada tõepoolest aru, mis on hea, või ei mõista riigis võimul olijad, mida tegelikult kohapeal vaja on?

Ilmselt olid majandusminister Kadri Simsonil kõige paremad kavatsused, kui ta tasuta maakonnaliinide ideega lagedale tuli ja Keskerakond selle ka koalitsioonileppesse kirjutas. Tallinnas andis see ju efekti: elanike arv hakkas veelgi suurema mühinaga kasvama, kuna tasuta sõidu õigus andis tugeva motivatsiooni hakata pealinna maksumaksjaks ka neile, kes seal vaid tööl käisid. Poliitiline tänu pole häälte näol jäänud samuti tulemata.

Nüüd, kus on jäänud mõni kuu ajani, mil peaks saama ka maakonnaliinidel bussiga tasuta vuristada, niipalju kui süda lustib, ei hõiska selle üle rõõmsalt suurt keegi.

Keskerakonna koalitsioonipartneri IRLi porisevat vastuseisu sel teemal võib tahtmise korral võtta kui poliittehnoloogilist käiku oma reitingu upitamiseks. Ent vähimatki vaimustust ei ilmuta ka kohaliku elu aktivistid Eesti eri nurkades. Nende meelest pole maal liikumise põhiprobleem bussipileti hinnas, vaid hõredates sõidugraafikutes, mida tasuta sõidu võimalus tihedamaks ei muuda, ja kehvades teedes. Peljatakse seda, et tasuta liinid löövad uppi ka senised enam-vähemgi rahuldavalt toimivad liinivõrgud ning juurde tuleb vaid segadust.

Ent kuna tegu on võimupartei kinnisideeks muutunud ankurlubadusega, siis näitaks sellest taganemine või vähemasti kriitiliste hinnangutega arvestamine vaid nõrkust, mida ei saa endale lubada.

Aga võib-olla oleks mõistlikum hoopis sihtida paremini sotsiaalabi ja hüvitada bussipiletid inimestele, kes seda tõepoolest vajavad. Mil moel toetab  maainimeste liikumist selline aktsiisipoliitika, et Eestis maksab autokütus tunduvalt rohkem kui Saksamaal, Austrias ja enamikus Kesk-Euroopa riikides? Miks on olukorras, mil kütus kallineb pidevalt, loobutud omaaegsest praktikast suunata 75 protsenti kogutud kütuseaktsiisist teede remonti ja korrashoidu?

Riigiteenuste kättesaadavuse parandamiseks maakondades on praegune koalitsioon otsustanud kulutada 20 miljonit eurot riigimajade rajamiseks maakonnakeskustes. Haldusreformi käigus oli üks vallamajade võrgu koomale tõmbamise argumente, et ega praegusel e-riigi ajastul polegi enam inimestel vajagi kohalikus omavalitsuses kohal käia.

Nüüd on aga riigiasutuste puhul tekkinud mõte koondada enamik nende kohalikke allüksusi ühte superhoonesse. Olgugi et nende hoonete ja ruumide ehitamiseks ja kohandamiseks, kus nad praegu asuvad, on riik eelnevate aastate jooksul kulutanud juba kümneid miljoneid eurosid.

Jälle läheb ehitamiseks ja kolimiseks. Mis on selle mõte? Kui tihti on ühel inimesel korraga vaja füüsiliselt kohale minna näiteks nii maksu-, keskkonna- kui veterinaarametisse? Aga valitsus saab öelda, et näete, me muretseme, hoolitseme ja investeerime.

Tallinnas võib mitme riigiasutuse koondamisel ühte superministeeriumi hoonesse olla majanduslik mõte selles, et selle rajamiseks kulunud raha on võimalik tagasi teenida vanade kinnistute müügiga. Nagu on selgunud, ei lähe seegi väga libedalt. Provintsides on selline "äriplaan" aga sootuks küsitav. Riigipalgaliste ametikohtade koomale tõmbamisega on niigi tekkinud päris palju hooneid, mida enam kellelgi vaja pole.

Võib-olla oleks mõistlikum kulutada riigimajade rajamiseks plaanitud 20 miljonit hoopis kiratseva elamumajanduse korrastamise toetamiseks? Aga ametnikud on riigimajade "teenuste pakettide" ja "toimemudelite" loomise kallal juba ohtralt töötunde kulutanud ning vaevalt nüüd keegi pidurit tõmbab.

Kulunud klišeeks on muutunud jutud, et kohaliku elu püsimise võtmetegur on ettevõtluse arendamine ja toetamine. Kõik on tore kuni selleni, mil hakatakse välja töötama konkeetseid meetmeid ja tingimusi. Reeglid kujunevad pahatihti selliseks, et teenimisvõimalus avaneb küll konsultatsioonifirmadel, kes sellises bürokraatiameres hästi ujuda oskavad, ent kohaliku ettevõtluse toetuseks jääb alles vaid kohmakas tööriistakast, kus vasaral puudub vars ja meisel on nüri.

Ettevõtluse turgutamiseks maakondades maksuerisuste rakendamist on seni tõrjutud sellega, et Eesti on selle jaoks liiga väike. Samas näiteks riigile kuuluv postiettevõte Omniva saab oma hindu Eesti riigis nõnda tsoneerida, et sama teenuse maksumus Tallinnas või 10 000 elanikuga linnas võib erineda ka mitu korda. Seda poliitikud regionaalseks diskrimineerimiseks ei pea. Võib-olla tsoneeriks riigimaksude määrad ka ära?

Ei ole põhjust arvata, et erakonnad tahaksid nimme elu Eestis väljaspool pealinna välja suretada. Ent kui hakatakse kavandama mingeid samme olukorra parandamiseks, siis kipuvad need pahatihti kukkuma välja sellistena, et toovad loodetu asemel hoopis vastupidise tulemuse. Selle ärahoidmiseks tasuks ehk arvestada rohkem ka kohalike inimeste seisukohti ja mitte hoida alati kümne küünega kinni oma poliitilistest kinnisideedest.