JUHTKIRI: Poliitika ja pragmatism
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
10. mai 2018, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Segadus niinimetatud tasuta ühistranspordi ümber maakonnaliinidel on kestnud juba möödunud aastast, kui valitsusse tulnud Keskerakond asus seda ideed jõuliselt läbi suruma.
Kuigi Keskerakonna majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson jõudis vahepeal teatada, et ühistranspordikeskuste soovidele vastu tulles loobutakse kohustuslikust ühistranspordist ja kohapeale jäetakse vaba otsustamisruum, allkirjastas ta seejärel määruse, mis sätestab, et sisuliselt on tasuta ühistransport vabatahtlik-sunniviisiline.
Me teame, et maakonnaliinid on praegugi riiklikult korralikult doteeritavad ning ka praegu on piletihind nendel liinidel väga soodne, nii et inimestel on ka praegu odavam kasutada ühistransporti kui autot. Kui ainult muidugi bussiajad sobivad.
Need, kes on välja tulnud ideega teha totaalne üleriigiline tasuta ühistranspordivõrk, ei oma ilmselt päris selget ülevaadet sellest, kuidas Eesti eri paigus elu käib. Esiteks on piirkonnad erisugused − ei saa ju ühele pulgale panna Tallinna ümbruse ja näiteks Peipsi kandi maapiirkondi. Seal on täiesti erisugused vajadused. Hajaasustusega piirkonnas pole kasu isegi tasuta bussist, kui täiskasvanud ei saa tööle ja lapsed trenni või huviringi.
Selline iga hinna eest tasuta transpordi pealesurumine paistab pigem poliitilise jonni kui läbimõeldud tegevusena. Loo teeb kurvemaks asjaolu, et pole see transport nii tasuta ühti. Poliitikud maksavad selle meie taskust kinni.