President kui Ida-Virumaa eestkõneleja

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja ANNA MARKOVA Foto: Põhjarannik

Ida-Virumaal pole seni olnud üleliia palju mõjukaid eestkõnelejaid. Need poliitilised liidrid, kes on populaarsed Narvas ja Kohtla-Järvel, ei ole just erilised autoriteedid olnud Eesti poliitilise eliidi ja ka laiema avalikkuse seas.

Vahel tekitavad nende seisukohad ja käitumine hämmingut isegi oma erakonna sees. Olgu selleks korruptsioonikahtlustuse saanud Narva volikogu liikmed või äsjane Eesti okupeerimise võrdlemine demokraatlike värviliste revolutsioonidega Ida-Virumaa kõige populaarsema poliitiku Yana Toomi poolt. See on toonud paratamatult kaasa selle, et isegi siis, kui nad tulevad välja Ida-Virumaa ja selle elanike huvidest tulenevate ideedega, on neil keeruline leida toetust.

Kui Ida-Virumaad on kimbutanud eestkõnelejate nappus, siis nüüd võib selleks saada võimalikest parim − president ise.

Peale Keskerakonna on ka teised erakonnad püüdnud Ida-Viru teemadega aktiivsust ilmutada, aga see kõik on toimunud ikkagi senini suuresti pigem juhuslikult ja suurema kireta. Ida-Virumaa ei ole nende põhiline võitlusväli ehk valimisringkond. Mõtlemine on selline, et pinguta või ära pinguta, nagunii riisuvad seal valimistel koore Toom, Stalnuhhin ja Korb.

Nüüd tundub, et midagi on muutumas. Narva ja Ida-Virumaa on tugevamini kui varem Eesti poliitikute, ametnike ja ka üldsuse tähelepanu all. 160 ametnikku lõpetasid hiljuti kaks nädalat Ida-Virumaal kestnud välitööd, lauldes finaaliks Narva kolledži suures auditooriumis käest kinni hoides ja õõtsudes laulu "Ei ole ükski ükski maa". 23 000 inimest käisid augustis ajaloolise Kreenholmi manufaktuuri hoonete vahel vaatamas suvelavastust "Kremli ööbikud" ja suurem osa neist sai piletiraha eest lisaks etendusele pealekauba ka elu esimese Narva ohhoo-efekti − nii äge, nii põnev linn! Ida-Virmaalt pärit Postimehe ajakirjanik Heili Sibrits tituleeris selle koguni viimaste aastate suurimaks õnnestunud regionaalpoliitiliseks teoks.

Nüüd on president Kersti Kaljulaidi kord, kes asub koos osa oma kantselei töötajatega mitmeks nädalaks Ida-Virumaale tööle. Mida presidendi tööpaiga ajutine kolimine Kadriorust Narva kaasa toob, on praegu keeruline ennustada. Aga mitmesugused ootused on olemas. Ehk saab mõni andekas dramaturg väärt ainest kirjutada järgmiseks suveks kokku tõsielu sugemetega näitemängu "Kaljulaid Narvas", mis võiks heade näitlejate ja õnnestunud korraldustöö korral samuti menukaks osutada ning Narva taas ohtralt külalisi tuua. Seegi oleks tore, aga see vist ei ole eesmärk.

Küllap loodab keegi, et president paneb õiglase tsaari kombel paika kohalikud ülekäte läinud bojaarid. Või siis noomib neid avalikult nõnda, nagu on näiteks Venemaa või Valgevene telekanalid näidanud seda oma ministritega tegemas nende maade presidente. Kui ta seda ei tee, siis kehitatakse õlgu, et mis president see selline on.

Tegelikult saabki Kersti Kaljulaid Ida-Virumaal olemise nädalate jooksul näidata, et demokraatlikes riikides on riigipea hoopis teistsuguse stiiliga: arutlev, kaasav, selgitav, argumenteeriv. Kui tal õnnestub oma eeskujuga leida sellele stiilile palju poolehoidjaid, siis võib see luua eelduse hoiakute muutumiseks kogu piirkonnas.

Eestis ei ole presidendil täidesaatvat võimu, nagu mõnes eespool nimetatud riigis. Tema töövahendiks ei ole käsud ega riigi eelarve, vaid isiklik autoriteet. Seda vahel ka piinlikele asjadele osutamisel. Meenutagem näiteks Lennart Meri omaaegset pressikonverentsi Tallinna lennujaama tualetis või Toomas Hendrik Ilvese ja tema kantselei töötajate hoogtööaktsiooni Narva bastionide nõlvadelt muru niitmisel tol suvel, kui linnavõimud ise selle korraldamisega toime ei tulnud.

Presidendi Ida-Virumaal olemise üheks põhiküsimuseks ongi see, kuidas tal õnnestub arvukate kohtumiste käigus mõjuda veenvalt Narva volikogu saadikutele, valdavalt naaberriigi infoväljas elavatele ja NATOt oma vaenlaseks pidavatele inimestele, kellele 23. veebruar on märksa suurem pidupäev kui 24. veebruar; majanduse ümberkorralduste käigus hammasrataste vahele jäänud töötutele; neile noortele, kes leiavad, et neil pole Ida-Virumaal häid õppimise ega töötamise võimalusi, ja kavatsevad gümnaasiumi lõputunnistuse saamise järel siit jalga lasta.

Kui Kersti Kaljulaid paneb end uskuma, siis kasvab tema ametikoha kaudu ka usaldus Eesti riigi suhtes, mida on mõnevõrra ebamäärasema väljendiga aastaid nimetatud ka riigi kohaloleku suurendamiseks Ida-Virumaal.

Presidendil peaks jaguma ka aega innustada ja tiivustada neid Ida-Virumaa aktiivseid inimesi, kes vaatamata mitmesugustele maakonda tabanud tagasilöökidele, vahel muserdust tekitavale statistikale, pole siiski kaotanud lootus selle piirkonna paremasse tulevikku. Seejuures nad mitte ainult ei usu pimesi, vaid ka tegutsevad selle nimel üha silmapaistvamalt. Olgu selleks maakonna turismiklastri eestvedajad, järjekindlad ettevõtjad, vabatahtlikud päästjad, kultuuriseltside ja liikumisharrastuse aktivistid, noorteliikumised ja paljud teised.

Kui Ida-Virumaad on kimbutanud eestkõnelejate nappus, siis nüüd võib selleks saada võimalikest parim − president ise. Kui tema mõned nädalad Ida-Virumaal loovad kaudse tausta selleks, et kõik erakonnad hakkaksid Ida-Viru teemade vastu senisest rohkem huvi tundma, et häid investeerimisvõimalusi kaaluvad ettevõtjad pööraksid pilgu Ida-Virumaa poole ja narvalased leiaksid, et Eesti on ikka väga vahva riik, kus on selline äge president, siis on maakond saanud ilmselt märksa rohkem, kui ka selle ettevõtmise skeptikud arvasid.