Kui häälte ost saab nimeks regionaalpoliitika

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja ANNA MARKOVA Foto: Põhjarannik

Niipea kui mõne riigiga seotud asutuse või ettevõtte kolimine pealinnast või selle lähiümbrusest mõnda teise Eesti kanti päevakajaliseks muutub, hakkab kohe justkui mõne hiti refräänina kõlama, et see on ebamõistlik, kallis ja hukutav. Räigematel puhkudel võrreldakse seda lausa Eesti ajaloost väga valusa küüditamisega.

Nii oli mäletatavasti sisekaitseakadeemia kolimisega Ida-Virumaale. Üheks selle plaani kokkukeeramise argumendiks oli, et nii suurt ja Eesti riigile olulist õppeasutust ei saa pealinnast ära viia. Nüüd, kui justiitsministeerium on otsustanud Ida-Virumaale üle tuua kõigest kaheksa töötajaga Eesti Vanglatööstuse peakontori, on selle töötajad läkitanud ministrile kirja, et nemad pole nõus mujale tööle asuma ja tegu on majanduslikult kahjuliku ja ettearvamatute negatiivsete tagajärgedega otsusega. Mis sellest, et selle ettevõtte kõige suurem tootmisüksus ei asu mitte Harjumaal, vaid hoopis Jõhvis paiknevas Viru vanglas.

Nüüd on käes see aeg, mil maksumaksjate raha eest häälte ostmist võib erakondade vaikival kokkuleppel nimetada regionaalpoliitikaks.

Arvestades seda, et valitsus on lubanud koguni tuhat riigipalgalist töökohta pealinnast mujale kolida, siis võib mõni suhtekorraldusagentuur julgelt spetsialiseeruda eri variatsioonide ja harmooniaga appikarjete väljamõtlemisele, miks kolimine pole võimalik ja milliseid korvamatuid tagajärgi see kaasa toob. Tööd ja leiba jätkub kauemaks.

Võib mõelda, et Ida-Virumaale ei soovita kolida aastakümnete jooksul selle kandi suhtes kujunenud müütide tõttu, et seal on tänavatele ohtlik liikuda, elukeskkond on jube, eesti keeles ei saa hakkama ja nii edasi. Kui hea palk on ka mõne täiskasvanutest Ida-Virumaale ajutiselt tööle meelitanud, siis pered üldjuhul kaasa ei tule. Arvatakse, et pole piisavalt häid koole, huviringe, kultuurisündmusi, seltskonda ja nii edasi.

Hariduse kohalt mainiks vaid seda, et äsja Gruusias maleoümpial osalenud Eesti koondise pooled meesmaletajad on lähiminevikus lõpetanud gümnaasiumi Ida-Virumaal.

Ent kui meenutada näiteks rahvakultuuri keskuse kolimist, siis tekitas tugevat vastuseisu ka selline sihtpunkt nagu kauni järvega folgipealinn ja teatrilinn Viljandi. See näitab, et Eestis oleksid Tallinn ja teised linnad elu- ja tööpaigana justkui täiesti erinevates liigades. Mujal on tore käia festivalidel ja muidu aeg-ajalt mõnusalt aega veetmas, aga elada mitte mingil juhul.

Inimlikult on arusaadav, et mitte kellelegi pole meeldiv, kui harjumuspäraseks muutunud töökoht poliitilise otsusega hoobilt sada või kakssada kilomeetrit oma kodu juurest kaugemale nihutatakse. Ent kui seda teha mõistliku etteteatamise ajaga, et inimestel oleks aega valmistuda ja mõelda, kas kolida töökohaga kaasa või otsida uusi väljakutseid, siis ei tohiks tegu olla sugugi dramaatilise ümberkorraldusega.

Seejuures tasub mõelda ka sellele, et Eestis on viimaste aastakümnete jooksul väljaspool Tallinna kõikvõimalike optimeerimiste käigus kaotatud kümneid tuhandeid riigiga seotud töökohti. Inimesed, kes seal ametis olid, pandi ühel päeval lihtsalt fakti ette, et kohalik osakond liidetakse või suletakse. Vaadaku igaüks ise, kuidas edaspidi hakkama saab.

Väiksemates kohtades on sobivat ja samaväärse palgaga uut töökohta tunduvalt keerulisem leida kui pidevalt suure tööjõupuudusega pealinnas. Ka provintsist pealinna kolimine on majanduslikus mõttes tohutult keerukam ja sügavamasse laenuorjusesse sundivam kui vastupidi. Näiteks Kohtla-Järvel maksab korter 20 korda vähem kui Lasnamäel. Arusaadav, et pealinnas ja provintsides on kinnisvara eri väärtusega. Kuid niivõrd suur erinevus väikeses Eestis pealinna ja elanike arvult suuruselt viienda linna vahel on üks ilmekas tõestus, et riigi tasakaalustatud arendamisest pole suurt midagi välja tulnud.

Sellise tõsiasja taustal kõlavad õõnsalt praeguse peaministri Jüri Ratase, aga ka teiste erakondade poliitikute loosungid, et kogu Eesti peab elama. Nende kasutamine ägeneb riigikogu valimiste lähenedes. Kuna kõik ei mahu kandideerima pealinna ja selle lähiümbruse valimisringkondadesse, siis tuleb osal pealinnast pärit parlamenti pürgijatel minna hääli noolima ka maakondadesse.

Heaks töövahendiks on seejuures katuseraha, mille summad on justkui juhuslikult paisunud just parlamendivalimiste eel. Nüüd on käes see aeg, mil maksumaksjate raha eest häälte ostmist võib erakondade vaikival kokkuleppel nimetada regionaalpoliitikaks. See on justkui lohutusauhind piirkondadele, mille käekäik on varem jätnud suhteliselt leigeks.

Nüüd on aga hea kampaania ajal korrutada, kuidas just meie erakond ajas välja küll ujula rajamise või pargi korrastamise seemneraha. Pahatihti ongi neil puhkudel tegu just nimelt seemnerahaga, millega midagi suurt ei olegi võimalik ära teha. Küll aga saab jätta muljet, et justkui nüüd saabki ammune probleem lahendatud. Kui veel kohapeal on vallavanemaks või linnapeaks oma partei mees või naine, kes kuulutab lähikuudel väsimatult nagu muuseas, et helistasin meie erakonna ministrile ja piiks, piiks, raha kohe tuligi − no siis ei saa ju jääda valimistel ka hääled tulemata.

Võib-olla võtab aga siiski mõnigi erakond sellise tõmblemise asemel eelseisvate valimiste eel nõuks panna letile põhjaliku pikaajalise plaani, millisel moel tegelikult ja pidevalt elu maakondades heal järjel hoida. Seda maakondade mõtlevad valijad ostaksid.