Kuidas pääseda naabri koera terrorist?

Maiko Kalvet. Foto: Erakogu

Inimesed on sageli hädas sellega, et mõni lähiümbruse koer või kass käib nende aias või muruplatsil "oma asju ajamas" või lärmab öösiti ega lase magada. Seadus ei anna sellises olukorras võimalust keelata hooletul peremehel või -naisel lemmiklooma pidamist, kuid mõningad võimalused oma õiguste kaitseks on siiski olemas.

Kas aeg-ajalt naabri aiast läbi astuv koer või kass on üleüldse hulkuv loom? Seadus annab siin ühese vastuse "jah": loomatauditõrje seaduse kohaselt on loomapidaja juurest lahti pääsenud ehk hulkuv selline koduloom, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi. Loomapidajal on kohustus oma loom taas kinni püüda või kinnipüüdmist korraldada. Kui omanik seda ei tee või omanikku pole võimalik tuvastada, läheb see kohustus üle kohalikule omavalitsusele, kes tagastab looma omanikule või viib koera-kassi loomade varjupaika.

Lisaks näevad linnade ning valdade koerte ja kasside pidamise eeskirjad ette, et loomapidajal tuleb välistada looma ärajooksmine ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Samuti on loomapidaja kohustatud koristama looma väljaheiteid. Avalikus kohas viibides tuleb koer panna rihma otsa, kurjal koeral peaks lisaks peas olema suukorv. See, kas koer on kuri või mitte, sõltub koeraomaniku hinnangust, kuna tema vastutab oma koera tegude eest. Lahtiselt oma koera ringijalutamist võimaldav koeraomanik paneb toime seaduserikkumise, kuna rihmata tohib koeral lasta joosta vaid tarastatud aias.

Mida teha siis, kui loomaomanik oma kohustusi ei täida? Kui koer teid just ei ründa, siis kindlasti ei soovita omakohtu kaudu asju ajada ehk ise looma karistada, sest sellisel juhul panete ise toime seaduserikkumise. Ega loom süüdi ole, et tal hooletu peremees või -naine on.

Kuhu oma murega pöörduda? Politseisse helistamine tavaliselt kasu ei too: politsei sekkub enamasti alles siis, kui loom on agressiivne ning ründab. Sestap on siiski ainus võimalus teavitada kohalikku omavalitsust seaduse ja loomapidamise eeskirjade rikkumisest. Eriti hea on see, kui konkreetses omavalitsuses on olemas munitsipaalpolitsei, kellelt võiks eeldada kiiremat reageerimist. Omavalitsusel on õigus loomaomanikku korrale kutsuda, olgu siis lahenduseks hoiatusmenetlus või trahv.

Kirjalikul pöördumisel omavalitsuse poole tuleb mõelda ka juhtunu fikseerimisele. Märgukirjas või avalduses peaksid sisalduma naabri koera või kassi "külaskäigu" kuupäevad ja kellaajad, võimaluse korral loomaomaniku nimi ja aadress ning soovitavalt ka juhtunu tunnistajad koos kontaktandmetega, kelleks sobivad ka oma pere liikmed. Soovitatav on pöördumisele lisada ka fotod, kus on selgelt näha, et naabri koer või kass viibib võõral kinnistul.

Mida teha, kui koer pideva haukumisega naabreid häirib? Omavalitsuste eeskirjade järgi on keelatud lubada loomal kaaskodanikke või teisi loomi häirida. On täiesti loomulik, et koerad aeg-ajalt hauguvad, kuid millal muutub see juba häirimiseks, on tõlgendamise küsimus. Oma kaebusega tuleks selgi juhul pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kes eeskirja täitmise üle valvab. Kui aga tundidepikkused haukumissessioonid leiavad aset öösiti, võib helistada ka politseisse, sest öörahu häirimisel rikutakse lisaks juba avalikku korda, mis on karistusseadustiku järgi karistatav. Nimelt on enamik omavalitsusi oma avaliku korra eeskirjades määratlenud öörahu ajavahemikuna kella 23-7.

Vahel aga loomaomanik omavalitsuse korralekutsumisele ei reageeri ning koer või kass jätkab vabalt ringiuitamist või öist lärmamist. Teoreetiliselt on muidugi võimalik hooletu omanik kohtusse kaevata ning tsiviilkorras kahjutasu nõuda, kuid lõpptulemus võib olla ettearvamatu. Esiteks on sellisel juhul vaja tõendada kahju, mis on seaduse järgi hageja ehk kahju kannataja ülesanne. Kuna Eestis teadaolevalt sellisel pinnal kohtupretsedente olnud ei ole, võib ennustada pikka ja keerukat kohtuvaidlust.

Seega on mõistlik enne kohtusseminekut saata tähitud kirjaga pretensioon loomaomanikule, määrata tähtaeg sellele vastamiseks ning lisada, et nõude määratud tähtajaks tähelepanuta jätmise korral pöördub kannatanu oma õiguste kaitseks kohtusse. Samuti tuleb tõendada, et võõras loom on teie maal viibinud: soovitused on siin samad, mis omavalitsuse poole pöördumisel. Kuna sellise kohtuvaidluse pidamine kujuneb ilmselt väga kulukaks, tasub kaaluda õigusabikulude kindlustuse sõlmimist, sest siis katab juba kohtuskäimise ja ka kohtuvälise kokkuleppe saavutamise kulud kindlustusselts. Vahel sunnib alles postkasti jõudnud kohtukutse süüdlast kiiremas korras kokkulepet sõlmima ning kohtuasja sisulise arutamiseni siiski ei jõuta.

Samas ei tasu loota, et kohtuskäik võiks päädida sellega, et järjekindlalt seadusi ja naabrite närve rikkuvalt loomaomanikult võetakse üleüldse loomapidamise õigus ära. Kohus võib seda küll karistusseadustiku kohaselt teha, kuid ainult looma suhtes lubamatu teo toimepanemisel. Eelkõige on siin mõeldud vägivalda looma vastu, tema hülgamist või abitusse seisundisse jätmist. Seetõttu on sügavalt kaheldav, kas aeg-ajalt oma territooriumilt looma väljapääsemist ning naabri visiteerimist võimaldava loomaomaniku tegevust selleks loetakse.