Usaldan-ei usalda sündroom

Suuremas osas maakonna omavalitsustes on jõudude vahekord paigas: loeb enamuse tahe ning seetõttu on paljudes kohtades ka igasugune debatt surnud ja valla või linna arengut määrab paari-kolme inimese sõna.

See on demokraatia ning arengu seisukohast kehv lugu.

Ent parem pole ka olukord, kus võimupöörded toimuvad vaid kellegi isiklikel kaalutlustel volikogu jõujooni ümber kujundades. Just nii paistab, et toimus nii Iisakus kui Kiviõlis, kus umbusaldused juhtide vastu esitati. Kui Iisaku volikogu liige peab volikogu esimeest sobimatuks, sest vallas on saunapilet kallis ja torumajandus ei arene, näitab see põhjuste otsitust, sest need küsimused on otseselt seotud vallavalitsuse tegevusega.

Võimuvõnked Kiviõlis on aga peaaegu sama korrapärased kui aastaaegade vahetused.

Aga raske on muidugi ka sobivaid argumente leida, sest pange tähele: kohalikes omavalitsustes ei toimu valimiste eel juba pikemat aega mingit debatti ega sisuliste programmide võitlust. Pigem on valimised muutunud mingiks iludusvõistluseks, kus punkte annavad vastase labane materdamine, nänni jagamine ja tühiste hüvede lubamine.

Samas, kui kohaliku võimu juures peaksid olema kohalike elanike parimad esindajad, teame, et nii see alati paraku pole. Sest neid pole sageli lihtsalt võtta. Siit jõuab jutt aga jällegi haldusreformi teemale. Normaalselt toimida saaksid meie omavalitsused siis, kui neid oleks maakonnas praeguse 22 asemel 3-7.