Prügi on kaup

Meie prügimajandus on viimastel aastatel teinud tohutu arenguhüppe. Jubedate ja haisvate prügimägede asemel, kus kontrollimatult tegutsesid asotsiaalid, on "prügilareformi" käigus tekkinud niinimetatud europrügilad, mis on üha rohkem investeerinud sellesse, et toodavaid jäätmeid sorteerida, töödelda ja maha müüa.

Kui varem oli prügi meie nuhtlus, siis nüüd on see kaup, pealegi tavatul kombel selline, mis kipub meil vägisi defitsiitseks muutuma. Prügilad võitlevad juba mõnda aega oma turuosa pärast, sest prügiveofirmadel on vaba voli valida, kuhu kokkukogutavad jäätmed viia.

Prügilad, mis aastatega on investeerinud suuri summasid, et teha prügist kasulik toodang, tahavad investeeringuid tagasi teenida. See on aga keeruline, kui pole toorainet, millest toota.

Aastaid tagasi, kui majaomanike prügiveolepingud seadusega kohustuslikuks tehti, oli protestimist palju. Siis süüdistati riiki ka prügiveofirmade survele järeleandmises ning inimestelt raha väljapumpamises.

Nüüd on prügikäitluse rutiin paika loksunud ning üldjuhul pole inimestel selle suhtes pretensioone, kui mitte arvestada niinimetatud suvilaomanike küsimust ühes või teises omavalitsuses. Pigem tasub omanikel praeguses olukorras loota, et kasvavas konkurentsis võivad prügifirmad hakata neile soodsamaid tingimusi pakkuma ning käitlejad hakkavad üha rohkem ka ise prügiveoga tegelema. Kas lõpuks koguni peale maksma, on iseküsimus. Aga miks ka mitte, iga kaup maksab ju raha.