Uus aasta toob Jõhvi Peterburi teatri ja rahvusooper Estonia suurlavastused

Peterburi teatri lavastus "Jesus Christ Superstar" tuli lavale õigeusu kiriku 1000. aastapäeval ning Jeesuse osatäitja Vladimir Djadenistov pälvis usutegelastelt rolliõnnistuse. Foto: Põhjarannik

Aasta esimese nelja kuu sisse mahub Jõhvi kontserdimajas kaks suurejoonelist muusika- ja kolm sõnalavastust.

28. jaanuaril mängib legendaarsest Venemaa ansamblist Pojuštšije Gitarõ (Laulvad Kitarrid) välja kasvanud Peterburi riiklik teater Rokk-ooper Jõhvis Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice´i kuulsaimat muusikali "Jesus Christ Superstar", mis juhatas 1970. aastatel sisse rokkooperite ajastu.

Kiriku õnnistus

Rokk-ooperi repertuaari on kuulunud sellised suurlavastused nagu "Romeo ja Julia", "Orpheus ja Evridika" ning "Junona ja Avos". "Jesus Christ Superstari" lavastas see teater 1990. aastal esimesena Venemaal. Esietendus leidis aset õigeusu kiriku 1000. aastapäeval ning Jeesuse osatäitja Vladimir Djadenistov pälvis usutegelastelt rolliõnnistuse. "Me ei saa noori sundida kirikusse tulema, kuid teie saate neile tagasi anda usu," pöördus üks neist pärast esietendust vaimustusega näitlejate poole.

Idanaabrid lubavad muusikalis suurepärast näitlejatööd, lummavaid hääli ning unikaalset koreograafiat Gennadi Abramovilt. Igal juhul on tegemist legendaarse lavateosega, mis ühendab endas nii raske roki rütme kui südamesse minevaid ballaade, jutustades loo Jeesuse seitsmest viimasest päevast.

Kolm kuud hiljem, 28. aprillil mängib rahvusooper Estonia Jõhvis Neeme Kuninga lavastatud muusikali "Mees La Manchast", mille esietendus leiab koduteatri laval aset kõigest kuu aega varem, 22. märtsil. Jõhvi publikule saab seega osaks just-just teatriahjust võetud esietendusesoe kakuke!

Tõelised tunded

Mitch Leigh´ muusikal "Mees La Manchast" on sulam romantikast, seiklustest, huumorist ja tragöödiast. See põhineb Miguel de Cervantes Saavedra romaanil "Don Quijote", mis räägib veidrikust idealisti seiklustest ahnes ja küünilises maailmas. Teose libreto autor Dale Wasserman on öelnud: "Arvan, et teatrilaval peavad valitsema suured ja tõelised inimtunded. Kirjutasin oma näidendi protestiks n-ö julmusteatri õuduste ning popkunsti sisutuse vastu."

"Mees La Manchast" lavastati viimati Estonias 1971. aastal, mil peategelase laulis tuntuks legendaarne Georg Ots.

Aprilli teise päeva õhtul näeb Jõhvis Vanemuises tunamullu esietendunud monotükki "Rumm ja viin", kus mängib Ott Sepp, esitades ühe noore mehe monoloogi naistest, lastest, alkoholist ja valikutest. Laval saavad kokku aastatepikkune kassiahastus, Sepp, rumm ja viin ning elu ise.

Näidendi autor on iiri näitekirjanduse noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid esindajaid. Conor McPherson on selle, millest ta kirjutab, paljuski omal nahal järele proovinud. Viski ei takistanud McPhersonil näidendeid kirjutamast: ta jõi lihtsalt siis, kui ta ei kirjutanud. Ja ilmselt jooks siiani, kui ühel 2001. aasta veebruariõhtul - õhtul, mil tema näidend "Sadama võim" West Endis esietendus - ei oleks ta kokku kukkunud ja haiglasse viidud. Koju sai ta alles kahe kuu pärast. Sellest ajast saadik ei ole Conor McPherson enam tilkagi võtnud.

Pohmellis joodik

McPhersoni näidendid on äärmusliku mõtlemise tulemus - kes ja miks ja mis me oleme? Kirjanik ütleb, et viimasel ajal kirjutab ta lähtudes seisukohast, et inimesed on loomad: "90 protsenti meie käitumisest on loomalik käitumine ning meil on vaid see habras 10%-ne kiht tsivilisatsiooni ja ratsionaalset valikut. Meie mõtted käivad ainult ümber meie ihade ja see, kuidas me oma soove õigustame, on ühtpidi naeruväärne ja teistpidi traagiline. Mu näidendid on loomadest, kes oskavad kõneleda ning tänu sellele arvavad nad, et oskavad kõike."

Kriitik Mari Hiiemäe tunnistas pärast esietendust Äripäevas, et tal hakkas Sepast kahju: "Õigemini sellest joodikust, kelle rolli Sepp nii hoolega sisse elas, et raske oli näitlejat laval tema rollist lahus vaadata. Pohmelusefaasis joodiku ausus ja kohmetust tekitav otsekohesus, karakteri lihtsakoelisus, mõõdukas släng ja kõnesse puistatud roppused - kõik mõjus elutruult. Eks neid oma rasket elu pihtivaid purjus mehi ole tavaeluski kohatud ja kuuldud. Laval toimus see kõik lihtsalt etenduse vormis koos süžee kulgu toonitavate heli- ja valguslahendustega ning lugu oli terviklik. Ja kurb."

Sama päeva hommikul mängib Vanemuine Jõhvis "Ninasarvik Ottot" - algklassiõpilastele mõeldud lavastust koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest, mis on tuntud ka raamatust "On üks ninasarvik Otto".

Kes on unustanud unistamise

Kriitikute hinnangul peaks "Ninasarvik Otto" rõõmustama nii suuri kui väikeseid oma silmapaistvate erksate värvide ja kepsakate tegelastega. "Etendust võiks vaatama minna nii need, kellel see kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, kui ka absoluutselt kõik teised. Nii mudilased, algklassilapsed kui ka veidi vanemad," on Inkari Lindve pärast esietendust kirjutanud. "Eriti tervislik peaks üks etendus olema aga veidi halli udusse mähkunud emmedele-issidele, kes on unustanud unistamise ja teevad sääsest elevandi. Sest Kirkegaardi maailmas ei heitu korralikud täiskasvanud ka sellest, kui teisel korrusel on hiigelloom."

Esimene teatritükk jõuab Jõhvi kontserdimajja aga juba õige pea - 25. jaanuaril, mil Rakvere teater mängib 2009. aastal esietendunud lavastust "Meie, mehed". Lavastaja Toomas Suuman soovitab kavalehel naistele, et andku nad meestele andeks - nad on ju poisikesed ega tea, mis nad teevad. Meestel soovitab ta anda naistele andeks nii äraminek, väljaviskamine kui ka igavaks muutumine. "Neil Simon ja Toomas Suuman vaatlevad tõe ja naljaga pooleks, kumb on võimatum: kas kooselu naisega või kooselu üleüldse, kas väljakannatamatum on naise kohalolek või vihaga segatud igatsust tekitav puudumine," kirjutab Virumaa Teataja pärast esietendust. "Hullusti näikse igatepidi, ehkki laepeegli alla pokkerilauda kogunenud ego-meestest, kel naised veel alles, särab õnnist plehkupanekurõõmu, ja sellest, kel naine läinud, halvasti varjatud üksindusekurbust."