Turist on meid lõpuks leidnud

Juba 90ndatel, kui Ida-Virumaa tööstus oli ümberkorralduste järgses tugevas krambis ning töökohad kadusid kui kevadine lumi, leidsid maakonna juhid, et alternatiiviks on turismi arendamine - majandusharu, mis kogu maailmas kõige kiiremini kasvab. Tookord tekitasid sellised jutud ka iroonilist suhtumist, sest tundus, et on palju tahta, et tööstusest vabanevad töökäed suudavad kiiresti ümber orienteeruda turismi valdkonnale ning leida tõhusat rakendust väikeettevõtluses.

Osaliselt ta nii oligi ning staažikam töötajaskond asus vähehaaval pensionile, ent noort töötajaskonda, kes suudaks turismi valdkonnas ning sellega kaasnevas ettevõtluses kvaliteetselt kaasa lüüa, nappis ikkagi. Ja eks teda napib praegugi. Ent olukord on muutunud ning seda paljuski tänu siinsete ettevõtete ja turismiedendajate pingutustele. Kuigi arenguruumi on veel küllaga.

Kuid juba toona, aastate eest, panid turismiteoreetikud Ida-Virumaal panuse Vene turistile, eelkõige sellele, kes elab meie naabruses, Peterburi piirkonnas. Ja see oli ka loogiline, sest Soome turiste siia massiliselt meelitada on raske, mida elu ka näitas pärast ebaõnnestunud katset käivitada laevaliin Sillamäe ja Kotka vahel.

Paralleelselt Vene turistide hulga kasvuga on tõusnud ka siseturistide huvi Ida-Virumaa vastu. See näitab, et ka Eestimaal elav inimene on lõpuks mõistnud, et Ida-Virumaa on meie riigi üks põnevam ning rohkelt huvitavat pakkuv piirkond.