Protestivaimu küpsemine

Eesti ametiühingud on viimase paarikümne aasta jooksul kõvasti liikmeid ja mõjujõudu kaotanud ning pole hakkama saanud just eriti silmatorkavate väljaastumisega. Seda üllatavam on, et nüüd lubavad nad korraldada üleriigilise streikide laine ja pealegi veel põhjusel, millest põhjalikumalt süüvimata pole sugugi kerge aru saada.

Kui riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants peab kollektiivlepingu seaduse sätete muutmist selle kooskõlla viimiseks põhiseadusega ehk teisisõnu hakkaksid tööandjate ja ametiühingute vahel sõlmitud lepingud kehtima samadel põhimõtetel nagu kõik teisedki lepingud, siis ametiühingujuhid eesotsas Harri Taligaga lubavad sel puhul inimesed tänavatele tuua.

Vähendamata kollektiivlepingu seaduse olulisust, näib siiski, et selle muutmise protsessist on pigem kujunemas katalüsaator, mis toob teravalt esile mitmesuguseid ühiskonnas kogunenud pingeid.

Valitsevale võimuliidule peaks siin olema kõvasti mõtteainet selle üle, miks liialt paljudele Eestis tundub üha enam, et nende seisukohad ja huvid ei maksa valitsejatele mitte midagi. Et neist saab sama ignorantselt üle sõita, nagu on koalitsioon harjunud käituma opositsiooniga parlamendis.

Kui lisame pideva hindade tõusu ja palgatasemete jäätumise, elanike suurema kihistumise ning eeskujuna üha enam hoogu koguvad protestiaktsioonid mujal maailmas (olgu nende põhjused kardinaalselt erinevad alates araabia maadest, Kreekast kuni Venemaani), siis pole midagi imekspandavat, et ka Eestis muutub protestivaim aina küpsemaks.

Iseküsimus on, mida head või halba see endaga kaasa toob.