Streigi positiivne mõju

Eestimaa õpetajaskond on otsustanud streikida. Põhjuseks asjaolu, et valitsus ei soovi vastu tulla nõudmisele tõsta pedagoogide palka 20 protsendi võrra.

Kui asetada see nõudmine üldise majandusolukorra konteksti, siis on sellise palgatõusu küsimine ikka üsna priske soov.

Rahandusministeeriumi andmetel teenisid mullu peale Harjumaa ja Hiiumaa kõikide teiste maakondade munitsipaalkoolide õpetajad suuremat palka kui sama piirkonna keskmine töötaja. Ida-Virumaal oli keskmine palk 642 eurot ja õpetaja keskmine palk ulatus 749 euroni.

Loomulikult ongi õiglane, et õpetaja amet on väärtustatud ning pedagoog saab Eesti mõistes korralikku palka. Ent kust võtta raha olukorras, kus riik on rahapuudusel sunnitud sulgema päästekomandosid, koondama politseinikke jne? Samas aga nõutakse koolide säilitamist olukorras, kus õpilaste arv on drastiliselt vähenenud.

Ilmselt öeldakse, et see on juba valitsuse mure, kust ta raha leiab. Kuigi vanasõna ütleb küll, et kes otsib, see leiab, riigieelarve puhul see ei kehti. Tahes-tahtmata tuleb selleks kelleltki tekki vähemaks tõmmata. Või tõsta maksukoormust. Kas aga ühiskond on valmis seda aktsepteerima, isegi kogu austuse juures õpetaja ameti vastu?

Kui eelseisvate streikide võimalikust positiivsest mõjust üldse rääkida, siis ehk annavad need lootust sellele, et meie valitsus, kes on minetanud oskuse eri ühiskonnagruppidega dialoogi pidada, saab vähehaaval tagasi nii vajaliku kõne- ja kuulamisvõime.