Streigi mõju

Eeloleval nädalal oma tegemisi planeerides tasub olla valmis ootamatuteks olukordadeks, mis võivad meie harjumuspärased rutiinid rohkem või vähem segi lüüa.

Ametiühingute keskliit on asumas ellu viima lubadust lükata käima streikide laine. Mis sellest täpselt välja tuleb ja millise ulatuse see saavutab, on keeruline ennustada, sest see info, mis praegu streikide korraldajatelt eri asutustest ja ettevõtetest tuleb, on üsna heitlik ja vahel ka vastuoluline. Selles pole ka midagi imekspandavat, sest sellise ulatusega protestiaktsiooni pole Eesti lähiminevikus olnud ja seetõttu puudub ka arvestatav streigikogemus. Küll aga ei anna streikijate vähene "treenitus" vähimatki õigust minna vastuollu kehtivate seadustega.

Praeguste plaanide järgi peaks esmaspäeval kella 8-13 Narvas seiskuma kohalik bussiliiklus. Raudteelased on lubanud neljapäeval 24 tunniks täielikult peatada rongiliikluse. Kolmapäevast reedeni toimub streik paljudes koolides ja mõnedes lasteaedades. Tervishoiutöötajad on lubanud eraldada streikimiseks ühe tunni kolmapäeva lõuna ajal. Seda rida täiendavad ilmselt mitmete teistegi ametite esindajad.

Sellised aktsioonid mõjutavad eelseisvatel päevadel meie eluolu, ent milline võiks olla nende reaalne mõju edasisele elule Eestis? Kui õpetajad nõuavad palgatõusu ja ametiühingute keskliit nende ettepanekute arvestamist seaduste muutmisel, siis streikide ühine nimetaja on siiski üldisem rahulolematus võimulolijatega, kes ei suuda makromajanduslike statistiliste näitajate edunumbreid imetledes tunnetada, et suurel osal elanikest on igapäevase eluga üha keerukam toime tulla.

Streik riiki rikkamaks ei tee. Ent põhiküsimus on, kas ja kuidas suudavad eelseisvad streigid tekitada võimulolevates poliitikutes enam empaatiavõimet ning sundida tegema kas või väikseid samme olukorra parandamiseks.