Ei võta toru

Kuigi ametiühing on käima pannud Eesti taasiseseisvusaja suurima meeleavalduste ja streikide laine, on seda kummalisem, et riigis võimul olevate poliitikute jaoks polekski justkui tegu erakordse sündmusega.

Ehkki nõudmised ja streigiplaanid on olnud teada juba nädalaid, ei ole valitsus sisuliselt püüdnudki tõsist dialoogi pidada. Vähemasti kuni eilse õhtuni pole peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip ilmutanud vähegi arvestatavat tahet läbi rääkida pahameele vallandanud töösuhteid puudutavate seadusemuudatuste üle.

Õpetajate palganõudmistegi kohta poetas haridusminister Jaak Aaviksoo eile, et palgatõus võiks kõne alla tulla alles 2013. aastast ja seegi puudutaks eelkõige õpetajate alampalka.

Vägisi jääb mulje, et valitsusliit ei kavatse sellest protestilainest end eriti häirida lasta. Võimalik, et sellise poosi taga on arvestus, et las ametiühingud, mis teatavasti ei ole Eestis kuigi tugevad, lasevad veidi auru välja ja küll olukord rahuneb peagi iseenesest. Ent just selline "me ei võta toru" ülbe hoiak on see, mis paljudel Eesti elanikel kopsu üha enam üle maksa ajab ja võimuliidu usaldusväärsust edasi murendab.

Tuleb nõustuda president Toomas Hendrik Ilvese mõttega, et streik on kindlasti märk selle kohta, et mingi jutuajamine kusagil on jäänud liiga napiks. Iseküsimus on, mida ta riigipeana suudab praegu teha selleks, et kõrvadest klapid ära võetaks ja pooleli jäänud jutud osapoolte vahel lõpuni sirgeks räägitaks.