Dialoogi puudumine on ummiktee

Vambola Paavo. Foto: Erakogu

Alanud streigilaine näol, mille lõppu on raske ennustada, on tegemist kodanike rahulolematusega valitsuse poliitikaga. Avaliku sektori töötajate hulka kuuluvad õpetajad lõid järsku seljad sirgu. Mõõt sai täis. Pedagoogide palganõudmisele sekundeerisid bussijuhid, raudteelased, energeetikud, arstid.

Loetelu võiks jätkata. Juba kostab rahulolematust ja toetusavaldusi ka meremeeste ning liinilendurite poolt. Rahulolematus haarab üha uusi kutseliitusid ja rahvakihte. Narva energeetikute sõnul on streikide näol tegemist hiigellainega, mille tagajärgi on raske ennustada. Hea elu pärast ei avalda rahulolematust keegi. Tänavale tullakse siis, kui kitsas käes või kollektiivseid nõudmisi, mis kirja pandud, kiputakse kellegi poolt eirama.

Viimaseks piisaks ametiühingutele sai valitsuse poolt pealesurutud töölepinguseaduse muutmine. Selle asemel et asuda dialoogile ja kuulata vastaspoole seisukohad ära, lasti kõrge kaarega lihtsalt pähe. Kui aastaid sõidetakse kõigest teerulliga üle, siis ühel hetkel kannatus katkeb.

Streigilaine on peegelpilt tänasest ühiskonnast. See näitab reakodanike rahulolematust liberaalse poliitikaga, kus sotsiaalsed tagatised on viidud miinimumini. Võimukoalitsioon jutlustab päevast päeva, et kui streigite, siis teete Kreekat. Ometi elab võlgades kreeklane praegugi meist paremini. Sealne kärpekavaga ratsitud miinimumpalk jääb 650 euro kanti. Ülikoolist tulev noor õpetaja hakkab Eestis saama poolsada eurot vähem.

Tavainimese sissetulekutest ei tasu rääkidagi. Ka miinimumpalgaga tuleb inimestel lapsed koolitada ja pere toita.

Tegelikult pole streikimises midagi taunitavat ega iseäralikku. Meie põhjanaabrid teevad seda sageli. Kui julmalt selga istutakse ja õigusi kärbitakse, siis on soomlastel tööseisak varnast võtta. Eelmisel aastal ütles mulle ühes Helsingi tänavakohvikus pisut nokastunud hõimuveli, et "kaua te, virolaised, lasete ennast hanitada". Kui kohtaks seda meest täna, siis kinnitaks, et ega lase küll.

Üle lahe on tugevad ametiühingud. Eestis armastatakse rääkida, et meie ametiühinguliikumine on nõrk, organiseerimata ja puuduvad tugevad juhid.

Nii oli see ehk kümme aastat tagasi. Praeguseks on peale kasvanud uued energilised liidrid, kellel maailmapilt ja selle tajumine teisem.

Teerullipoliitika, enamuse huvidele-soovidele näkku irvitamine ja kohati isegi mõnitav suhtumine on tinginud olukorra, kus streigilaine on eelnenule loogiline lõpplahendus. Keegi ei uskunud südatalvel, et pedagoogide õigustatud palganõe leiab ühiskonnas nii laiapõhjalise toetuse.

Ehk aitasid tänavusi streigimeeleolusid pisut leevendada või hoopis võimendada naised. Öeldakse, et naine on mehele kael, kes seda vajalikus suunas keerab. Mõnes kohas on õrnem sugu aidanud radikaalsemalt meelestatud tulipäid jahutada. Teisal neid tagant õhutanud. Ehk tuleb meestel naistepäevases streigiõhinas meelde õrnemale soole siiski lilleõis ulatada.

Küllalt palju on meil neid, kes siunavad õpetajaid ja nimetavad nende käitumist vastutustundetuks. Üks mu tuttav aasis ka: mis neil pedagoogidel viga, nooremõpetaja saab 608 eurot ja ikka veel vähe. Tema peab automehaanikuna rabama ööl kui päeval, et selline raha teenida.

Kui mehaanik paneb kella kukkudes uksed kinni ja läheb koju, siis õpetaja parandab kontrolltöid ja vihikuid veel öötundidestki. Lisaks kõiksugused uurimis- ja loovtööde analüüsid. Nende hindamist ei tasusta keegi. See viimane oligi põhjus, miks karikas hakkas üle ajama. Kool on muudetud ametnike poolt absurdilikuks. Meie saime nõukogude ajal hea hariduse ja tahtsime õppida. Meie õpetajad ei pidanud toona kõiksugu didaktikute ja metoodikute koostatud arenguvestlusi korraldama. Tänapäeva õpetaja peab selle jama kaasa tegema. Kui mõnes muus rahvamajandusharus läheb lisatöö tasustamisele, siis õpetaja peab olema lõputu altruist.

Lõunaeestlastel ajas harja punaseks Narva energeetikute kavatsus vähendada elektritootmist ja olla pedagoogide poolel. Olles ise Ida-Virumaalt pärit, tunnen venelaste hingeelu ja rahvuslikku omapära rohkem kui tartlased. Venelane on siiras ja avatud, ta ei teeskle ega mängi kaksipidi. Kui mõõt on täis, siis on see lõplikult. Õpetajad võiksid olla tänulikud, et nende nõudmisi toetavad ka siin elavad teistest rahvustest inimesed.

Olen mõelnud, et mis saab siis, kui ükskord ärkab Kirde-Eesti, kus on valdavalt venekeelne elanikkond. Tööpuudus on regioonis suur ja selle lahendamiseks pole valitsus midagi ette võtnud. Tehakse nägu, et probleemi pole. Ometi on sotsiaalteadlased juba mitu aastat hoiatanud, et Kirde-Eesti huvide eiramine maksab valusalt kätte.

Kui õpetajate streigi peale hakkab valitsus lõpuks dialoogi pidama, on selles kübeke idavirulaste toetust.

Tõehetk on saabunud. Naistepäev ja sellele järgnevad päevad on tänavu teisiti.