Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2012/03/09/11990462t1h6e45.jpg)
Streik on läbikukkumine. Streigi toimumine näitab, et tööandja ja -võtja ei ole suutnud või tahtnud ära kasutada kõiki võimalusi kompromissi leidmiseks ning eelistavad head sõda halvale töörahule.
Tööseisaku väljakuulutamine on alati seotud riskiga, sest pole teada, kas üldsus asub streikijate või hoopis tööandjate poolele. Kas streigiga kaasnevate ebamugavuste eest süüdistatakse streikijaid endid või nende tööandjat?
See on väikese streigikogemusega Eestis ääretult oluline. Kui pedagoogide ja teiste neid toetavate ametiühingute streik ei tekita mõistmist ega kaastunnet, on pikaks ajaks igasugusel streikimisel kriips peal.
Kaalukeeleks on lastevanemad, kes pidid kolmapäevaks leidma oma lasteaialastele kodust tegevust ning seisma hea selle eest, et kolmeks päevaks ootamatu vabaduse saanud koolilastel saaksid streigi ajal läbi võtmata jäänud koolitükid järele tehtud.
Pigem võib üldsuse eelhäälestuse põhjal ennustada, et enamuse poolehoid kuulub sel korral ametiühingutele ja vastutajaks ebamugavuste eest peetakse valitsust. Või kannatatakse streigi ebamugavused ära sama stoilise rahuga kui kunagised kärped?
Streikijaid pooldava hoiaku tekkimisele on kaasa aidanud ajakirjanduse üsna selge poolevalik. Lehed on kas ametliku juhtkirja või ajakirjanike isiklike arvamusavalduse läbi valdavalt kiitnud õpetajaid nende tarmukuse eest ning pidanud nende nõudmisi õigustatuks.
Valitsus ja nende suhtekorraldajad ei ole samas suutnud mitte millegi positiivsega silma paista. Karmikoelised ministrid andsid juba sügisel mõista, et "õpetajatädide" halinat kuulda ei võeta. Toompeal õpetajate päeva miitinguga tähistanud pedagoogid saadeti koju sõnumiga, et pärast seda, kui me teist osa ära koondame, saame ülejäänutel palka tõsta.
See oli aus vastus, aga suhtekorralduslikult oli see vale vastus. Valitsus eeldas, et kui daamid saavad end kord loosungite all välja elada, lähevad nad sama organiseeritult klassiruumi tagasi, ootama, kes neist ära koondatakse ja kui palju allesjäänutel palk tõuseb.
Valitsus ei võtnud pedagooge tõsiselt ja see solvas neid. Tavaliselt püüavad poliitikud olukorras, kus neilt nõutakse raha eesmärgil, mis ei lähe kokku nende plaanidega, aega võita. Selleks pakutakse välja ümarlaudade korraldamist ja komisjonide moodustamist. Siin aga pole sügisest saadik valitsusest kostnud muud juttu, kui et palka ei saa tõsta, sest riigisektoris tänavu palgad ei kasva. Nii lihtsalt on!
Selle taustal teame, et keskmine palk (arvatagu sellest mida tahes) mullu kasvas ja palk on tõusnud päris mitmetes eluvaldkondades. Kas pedagoogid peavad olema need viimased, kelleni palgatõus jõuab?
Vestluses ühe Kesk-Eesti gümnaasiumijuhiga ilmnes fakt, et pärast bussifirma Sebe mullust otsust tõsta bussijuhtide palka teenib osa sohvreid nüüd rohkem kui tema kooli õpetajad. Lugu pole selles, et bussijuhid rohkem saavad, vaid selles, et pedagoogid saavad liiga vähe.
"Vähe" on aga suhteline mõiste ja küllap on palju ka neid inimesi, kelle meelest ei teeni pedagoogid sugugi vähe. Vastupidi: väiksemates maakohtades, kus palgatase on madal või puuduvad töökohad sootuks, on pedagoogid vallaametnike kõrval ühe parema ja, mis samuti tähtis, stabiilsema palgaga töövõtjad üldse.
See viib küsimuseni, kas kõik pedagoogid peavad olema kindlustatud ühesuguse palga(tõusu)ga või tuleks arvesse võtta ka nn geograafilist koefitsienti. Kas ääremaa madalama elatustaseme ja sestap ka madalamate eluasemekulude ning kinnisvarahindadega pedagoogid peavad teenima sama palju kui Tartu või Tallinna kolleegid?
Eks tegelikult erine pedagoogide palgad juba praegu sõltuvalt sellest, millises omavalitsuses keegi töötab. Mida efektiivsemalt on omavalitsuses koolielu korraldatud, seda kõrgemad on ka pedagoogide palgad. On suur majanduslik vahe, kas omavalitsus omab üht suuremat või kaht väiksemat põhikooli. Koolivõrgu efektiivsusest sõltub, kas omavalitsus suudab maksta pedagoogidele vaid kokkulepitud riiklikku miinimumi või lisaks ka boonust.
Siit järeldades: kui kogu riigis oleks haridus efektiivsemalt korraldatud, siis jääks praegusega võrreldes rohkem raha palkade maksmiseks. Ehk tegelikult jõuame ringiga tagasi selle jutuni, mida valitsus juba umbes pool aastat räägib.
Arvan, et nad räägivadki õigust ja osa koolimaju ongi jäänud liiga suureks ning neile tuleks leida teine rakendus. Mitte keegi ei saa mööda vaadata faktist, et õpilaste arv on vähenenud ja jätkab kahanemist.
Samas on koolivõrgu korrastamine aetud sedavõrd poliitiliseks, et ratsionaalseid kokkuleppeid peaaegu et polegi võimalik saavutada. Ometi peaks igas volikogus jätkuma nii palju riigimehelikkuse vaimu, et kui inimesed on otsustanud kooli sulgeda, st saadavad oma lapsed mujale, olgu põhjus milline tahes, siis tehakse ka volikogus otsus, mis agooniat lühendab.
Valitsuse suur möödapanek praeguses töötülis on aga see, et tegemata koolireformi süü üritati veeretada pedagoogide õlule. Justkui oleksid õpetajad selles süüdi, et riik ja omavalitsused ei ole kümne aasta jooksul, mil laste arvu kahanemisest järjepanu räägitakse, suutnud koolivõrku efektiivsemaks muuta.
Selle asemel räägitakse kampaaniast kampaaniasse umbmäärast juttu hariduse tähtsusest, mida igaüks võib tõlgendada, kuidas jumal juhatab. Valitsus(t)e töö tulemus on sellel nädalal näha - läbikukkumine.