Parteisemud ja eetika

Tänases Põhjarannikus kirjeldatud juhtum, kus parlamendiliige soovitab koalitsioonil tema parteikaaslase tooli mitte kõigutada, vastasel juhul võib riik valla investeeringutest ilma jätta, võib esmapilgul tunduda ehmatavana, kuid tegelikult, kui mõtlema hakata, siis kas see peaks meid väga üllatama?

Nii tundubki loogilisena, et need, kes riigis parajasti võimul, annavad väheseid olemasolevaid präänikuid sinna, kus on kohapeal valitsemas oma parteikamraadid.

Siit tuleb otsida ka loogikat, miks valitsus on siiani suures osas vaid sõnades ilmutanud erihuvi Ida-Virumaa vastu, kus suuremate omavalitsuste eesotsas valdavalt parlamendis opositsioonis istuv Keskerakond. Ilmekas näide sellesama Marko Pomerantsi eestvõttel koostatud Ida-Virumaa riiklik tegevuskava, mis ongi jäänud vaid katteta paberiks.

Või meenutagem, missugused üleolevad vastused tulid algul Narva omavalitsusele kultuuriministeeriumist, kui linn palus toetust ajalooliste bastionide korrastamiseks.

Teistpidi võib sellist parteipoliitikat nimetada aga ka lühinägelikuks, mis oleks justkui kättemaks teatud piirkonna valijaskonnale, kes eelistab valida opositsiooniparteid. Sel juhul on väga raske võita aga sellesama paiga inimeste südameid edaspidi, kui kohalikud poliitikud neile aina räägivad, et näete, valitsus ei anna raha, kuna siin pole valitsemas võimupartei.

Eetikaprobleemidest parteipoliitikas on viimastel aastatel palju räägitud. Tõepoolest, latt vajub aina madalamale. Ent see võib olla erakondadele surmav. Vaadakem või seda, mis juhtus Rahvaliiduga, kelle liidrite teod ja väljaütlemised olid sageli kaugel elementaarsetest viisakusreeglitest ning kellest osa lõpetas lõpuks kohtupingis.