"Mul on juhtunu pärast kahju"

Marko Pomerants. Foto: Peeter Lilleväli

See Põhjarannikus ilmunud lugu, mis käsitleb minu telefonivestlust Roland Peetsiga, on kahjuks minupoolse kehva kommunikatsiooni tulemus. Alustame kas või sellest minu ütlusest, et "see oli mul esimene kord mõjutada kohalikku võimu". Ma ju ei mõelnud ajakirjanikuga rääkides mingites juriidilistes kategooriates. Seetõttu oli mulle ka arusaamatu see alanud "riigikogu liikme poolt mõjutamise temaatika". Ivar Tallo küsis oma e-kirjas näiteks, kas ma olin purjus. No ei olnud.

Muide, tagantjärele tarkus on peaaegu alati see, et ära vasta jalalt telefonis küsimustele, millest sünnib lehte intervjuu. Samas tahad olla avatud.

Probleem on aga selles, et sind katkestatakse mingi muu tegevuse pealt ja sa ei suuda süveneda ega ümber häälestuda ning tulemus on lahja. Samas on su sõnal suur kaal. Mul on minimaalselt kolm näidet tuua. Oleks aeg õppima hakata. Samas on naljakas ka ajakirjanikule iga kord öelda, et kuule, palun saada küsimused meilile.

Ma ütlesin kunagi ametiühingute kohta: "Mis te mässate?" Sellest tuli ka parasjagu ütlemist. Mõtle siinkohal, et mis see mäss kõik võiks olla - kuni riigi kukutamiseni välja! Samas kui mu naabrimees aias toimetab, küsin ma temalt ka: "Mis sa mässad?"

Loomulikult oli minu kavatsus kutsuda Roland Peetsi üles koostööle meie inimestega. See ju peaks olema täiesti loomulik. Õige on ka Peetsi see väide, et ma ei olnud hästi kursis kohaliku tegeliku olukorraga ja seetõttu ei hinnanud olukorda adekvaatselt, et kas sellel konkreetsel rääkimisel ikka üldse mõtet on, selles mõttes, et kõik on kohapeal klaar ja mis see tema enda täpne ambitsioon on. Nagu ma olen aru saanud (ei tea, kas õigesti), olekski tema ise järgmine volikogu esimees. Samas oli hea üle üle hulga aja tuttava inimesega rääkida.

Mis puudutab Toila sadamaala, siis see on ju teada-tuntud Toila prioriteet, kahjuks käesoleval ajal jätkuvalt igasuguse konkreetse rahastuse tagatiseta. Ei ole mõtet spekuleeridagi selle üle, et kui ma oleks ähvardanud, siis kuidas ma oleks seda ähvardust täitnud.

Põhjus on väga lihtne. Objektid on ekspertide poolt hinnatud ja järjekorda sätitud. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi võtaks nõuks hakata "lobima" mingi objekti väljavõtmise eest. Need inimesed seal EASis vaataks ju, et mis selle inimesega juhtunud on. Kui mulle praegu teha viktoriin, kes seal EASis otsustajateks on, siis ma ei oskaks kedagi nimetada. Kunagi, kui aega on, huvi pärast vaatan silmaringi laiendamiseks. Seda mõjutamist ei saaks teha ka ei ministrid Parts ega Kiisler. Et "kurrat, võtame selle Toila välja".

Mis ma oma tollaste teadmiste juures silmas pidasin, on see, et selline võimuga mängimine ei aita kaasa poliitiliste otsuste sündimisele. Nüüd võib küsida, et mis mõttes poliitiliste otsuste sündimisele. Võib juhtuda, et otsustajad vaatavad sellele objektide nimekirjale otsa. Toila sadam on kahjuks seal kusagil tagapool. Ja jutt nimekirjas satub kuhugi ülespoole. Tegeleme parem teiste tähtsate küsimustega. Teeme koolivõrgu reformiga, ehitame vabaõhumuuseumi jne. Ärme tegele kohaga, kus käib võimuvõitlus ja pole kindlust, et tähtajaks saab euroraha kasutatud.

Ootan huviga selle debati arenguid, mis puudutavad ERMist üle jääva raha kasutamist. Hetkel on enda entusiasm kadunud, sõltumata sellest, mida otsustab Toila volikogu Kalle Lehismetsa küsimuses. Küllap teda umbusaldatakse. Volikogu otsustesse mina ju sekkuda ei saa. Loodan, et minu entusiasm tuleb tagasi, sest Ida-Virumaaga on muret küllaga. Loodan, et selles loos on lisaks negatiivsele poolele ("mingi paik Eestimaal, kus käib võimutüli, millesse on sekkunud riigikogu liige") ka piisavalt positiivset Toilale, selles mõttes, et äkki mõni leiab selle paiga nüüd kaardi pealt üles ja jõuab ehk Toila termidessegi, mida julgen soovitada.

Loodan kunagi ka Roland Peetsiga selle küsimuse omavahel selgeks rääkida, võib-olla sealsamas termides. Selleks on vaja ajalist distantsi.

Mis puudutab õppetunde, siis neid on mitmeid.

1. Ei pea alati nii entusiastlik olema.

2. Tuleb omada rohkem informatsiooni, enne kui sukelduda probleemidesse.

3. Kahju on mul sellest, et see juhtum omab mõju arvamusele poliitikute kohta (mulle läheb korda see, mida poliitikutest arvatakse, ning see juhtum tekitab ju küsimusi minu valijates ja lähedaste poolt).

4. Oma ütlemistes tuleb püüda olla võimalikult selgesõnaline, et mingit vääritimõistmist ei tekiks, ja teinekord üle küsida, ega midagi segaseks jäänud.

Samas tuleb omadele ikka toeks olla. Pean silmas ennekõike moraalset tuge, aga igapäevane poliitika on ju materiaalsetes asjades valikute tegemine kellegi kasuks. Ma ei pea siin silmas mingit objekti tasandit. Seda õpetavad isegi politoloogid. See ju üks osa poliitikast ongi. Ja muidugi on tore, kui sinu erakonna lipp kusagil vallas lehvib - see, kes seda eitab, valetab. Igal juhul on mul juhtunu pärast kahju!