Kahju on, kuid keegi ei vastuta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Tänases Põhjarannikus kirjeldatud juhtum, kus kohtu kaudu mõisteti ebaseaduslikult töölt vabastatud endise Alajõe vallavalitsuse töötaja kasuks valla rahakotist ligi 13 000 eurot hüvitist, tundub kahtlemata erakordse sündmusena. Ent seda ta kahjuks ei ole, sest meie omavalitsustes tuleb aeg-ajalt ette, et miskipärast tüütuks muutunud töötaja vallandatakse ametist ilma veenva põhjenduseta, mis lubab aga hiljem küsida hüvitist.
Viimane näide oli mullune Jõhvi gümnaasiumi direktori Ivo Tupitsa vallandamine, mille töövaidluskomisjon tunnistas õigustühiseks ning määras seetõttu eksdirektorile hüvitist 8122,55 eurot.
Samasugune kangutamine käis hiljuti Narva linnavara- ja majandusameti juhi kohusetäitja Tamara Luigase ümber, kes linnavalitsuse kritiseerimise eest tööandja ebasoosingusse langes. Kui naine viis asja kohtusse, loobus linnavalitsus Luigase kõrvaldamisest.
Ju siis saadi aru, et juriidilisi argumente jääb väheks.
Paraku on omavalitsustes ebasoosingusse langenud töötajate õigusvastane vabastamine otseses seoses maksumaksja rahakotiga. Ja kui ka asi ei lähe kohtusse, vaid lahku minnakse vastastikusel kokkuleppel, on ikkagi tegu ühise raha küsitava kulutamisega, kuna tihti ei ole otsus ajendatud ratsionaalsest kaalutlusest, vaid poliitilis-emotsionaalsetest argumentidest. Need aga kohtus reeglina vett ei pea. Mistõttu oleks õiglane, et see, kes teeb omavalitsuses selliseid maksumaksjale kahjulikke otsuseid, kannaks ka ise hiljem nende eest materiaalset vastutust.