Kuidas kaitsta lapsi?

Viimase poole aasta jooksul on Eestis juhtunud lastega mitmeid õnnetusi ja vahejuhtumeid, mis kahjuks on lõppenud ka kõige kurvemalt.

Läinud sügisel Tallinna ühes lasteaias mänguväljakul hukkunud väikese lapse juhtum vapustas kogu riiki. Eri asutused ja omavalitsused asusid kontrollima laste mänguväljakute ohutust.

Alles hiljuti tuli avalikuks õnnetusjuhtum Viimsi lasteaias, kus laps mänguväljakul oma kaela ümber olnud salli pidi rippuma jäi. Õnneks jäi laps ellu. Analoogne õnnetusjuhtum, mis leidis aset Kohtla-Järvel ja millest kirjutab ka tänane Põhjarannik, viitab asjaolule, et halvad asjad võivad lastega juhtuda justkui täiesti süütus olukorras ning sinna ei saagi midagi parata.

Ent pealtnäha lihtsa, kuid uskumatuna tunduva õnnetuse põhjuseks võib sageli olla paljude asjaolude kokkulangemine. Miks lapse sall oli kaela ümber nii, et see sai kuhugi kinni jääda? Kui palju on täiskasvanud lapsele võimalikest ohtudest rääkinud? Kui turvalised olid üldse nimetatud turnimiskonstruktsioonid? Kas 9aastane laps on piisavalt suur ja teadlik, et ta võiks endast veelgi väiksemaga keset linna omapäi olla? (Meenutades väikese Varvara julma juhtumit Narvas, tuleb mainida, et ka see tüdrukuke oli sama vana.)

Lapsed on liikuvad, uudishimulikud ja hea fantaasiaga, kuid ohutaju kaob neil mängu ajal sageli. Ja seetõttu on loomulikult täiskasvanud need, kes peavad alati suuremad riskihindamised endale võtma. Elu aga näitab, et meiegi ei suuda seda piisavalt, mis siis veel lastest rääkida.