Euroopa võimuvertikaal on murdumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Börsidel üle kogu maailma nimetati 2012. aasta 6. maid juba mõni aeg varem D-day´ks. See on päev, mil on oodata tähtsat otsust (inglise k decision).6. mail valisid prantslased endale uut presidenti. Kreeklased, aga ka serblased ja armeenlased käisid valimiskasti juures endale uusi parlamendisaadikuid valimas. Saksmaal toimusid kõige põhjapoolsemal liidumaal Schleswig-Holsteinis liidumaa parlamendi valimised. Itaalias olid mitme kohaliku omavalitsuse elanikud kutsutud kohalike omavalitsuste juhte valima. Samasugused valimised korraldati 3. mail juba Suurbritannias.Kuna Euroopa Liidu riikides on demokraatlik riigikord, siis pole valimistes iseenesest midagi erakordset. Itaalias on ju nii palju omavalitsusi, järelikult peab seal ikkagi kunagi korraldama valimisi, ja Prantsusmaa president peab ka teatud aja tagant rahva käest mandaati küsima. Sama võib ka teiste valimiste kohta öelda.Küll aga on tähelepanuväärne, et kui Euroopa Liitu mittekuuluvad Armeenia ja Serbia välja arvata, räägivad kõik äsjaste valimiste tulemused ühte keelt: hääletajad umbusaldasid seniseid võimukandjaid ja enamus otsustas muutuse kasuks. Kui Prantsusmaal ja Kreekas tõid valimised esile selge muutuse, siis Saksamaal, Inglismaal ja Itaalias anti riigijuhtidele selleks kaudne vihje. Kuid näiteks Schleswig-Holsteini liidumaa parlamendi valimistulemuste seost liidukantsler Angela Merkeli euro päästmise poliitikaga tunnistas 8. mail isegi Merkeli valitsuse keskkonnaminister Norbert Röttgen.Ida-Virumaa elanikule võib paista harjumatu, et kohalik hääl nii palju maksab ja kõiki Euroopa elanikke puudutavaid otsuseid mõjutab rahvas mõnes Euroopa nurgas. Eestis ei valita ju isegi maakonna parlamenti ning Eesti viimaste aastate poliitiline areng on näidanud, et Toompea valitsus langetab oma otsuseid karmikäeliselt ja otsustab kõige üle ise. Kas siin peitub ka põhjus, miks Ida-Virumaa elanike valimisaktiivsus jääb Eesti keskmisele alla? Kas ollakse lihtsalt leppinud tõsiasjaga, et võim on kellegi teise käes? See oleks vale.Mõne Euroopa valitsusjuhi ja ministri reaktsioon 6. mai tulemuste selgumise järel näitas, et võimukandjatele need ei meeldi. Neil päevil kerkis isegi küsimus, kas demokraatia ja kärpimispoliitika üksteist ei välista, sest poliitikud peavad ju valituks saamise nimel oma valijatele midagi lubama. Kui nad seda enam ei saa, siis ei võida nad valimisi, sest kärpimispoliitika ei müü. Tõendina juhiti tähelepanu Kreeka neonatside ja vasakäärmuslaste parlamenti pääsemisele, kuna nad ainsatena midagi positiivset - kärpimispoliitika lõpetamist - lubasid.Ma ei ole seda meelt, et demokraatia ei sobi kriisivastase võitlusega kokku. Vastupidi, ma tunnen kergendust, et inimesed julgevad vastu seista ega usalda enam neid, kes lubavad kiirkorras ja kärpimiste abil euro probleeme lahendada. Ma tunnen kergendust, et ka Euroopa pärapõrgust võib Euroopa poliitikat muuta ja äärealade valijad saavad valitsejate laubad higiseks ajada. See ju tähendab, et tavainimene saab samuti otsuste tegemisel osaleda, tema hääl loeb ja otsuseid ei langetata inimestest mööda vaadates mõnes Brüsseli kabinetis. See ongi demokraatia põhimõte. 6. mai tulemused näitasid, et demokraatia Euroopas ikkagi veel elab. Demokraatia põhimõte ja eesmärk pole ju see, et Angela Merkeli valitsus võimalikult kaua püsima jääb ning Nicolas Sarkozy jääb Prantsusmaa presidendiks nende kahe inimese hea koostöö pärast. Pigem vastupidi: demokraatia on valitsemisvorm, mis võimaldab valijal just vägivalda kasutamata kedagi võimult teisaldada ja eluaegse võimu vastu võidelda. Pealegi võib küsida, kas Sarkozy ja Merkel käitusid "Merkozy" perioodi ajal õigesti ning langetasid päris õigeid otsuseid. Mulle jäi neist mulje kui poliitikutest, kes on veendunud, et ainult nemad kaks teavad, mis sobib kogu Euroopale - Ida-Virumaalt Lusitaaniani ja Küprosest Belfastini. Nad kasutasid võimu isegi rohkem, kui nende riikide põhiseadus neile eraldab. Merkel, Sarkozy, aga ka teiste riikide tipp-poliitikud, Eesti peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi sealhulgas, püstitasid viimasel ajal Euroopa väga sirge võimuvertikaali. Selline võimuvertikaal on demokraatiaga vastuolus, sest demokraatia põhineb vähemalt kolmel üksteisest lahus seisvatest võimudest: seadusandev (parlament), täidesaatev (valitsus) ja kohtuvõim. Eestiski on selle põhimõttega vastuolu seisav võimuvertikaal väga täiuslik: riigikogu on muutunud valitsuse otsuste üle enam mitte oma arvamust kujundavaks kummitempliks, kohtulõivud on kõrged ja seega kohtutele juurdepääs piiratud.
2012. aasta 6. mai valimistel tegid valijad Prantsusmaal ja mujal suure sammu selle võimuvertikaali murdmiseks. Minu meelest on see suur samm teel kriisi lahendamisele. Võim surub maha argumente ja teadmistepõhist probleemidele lähenemist. Võim tõrjub inimeste iseseisvat mõtlemist ja innovatsiooni. Innovatsioon aga on majanduskasvu alus. Kui 6. mai valimistega õnnestus võimuvertikaali vähendada, siis loob see eelduse ka uute ideede esiletulekuks. Eriti noorema põlvkonna inimestel, kelle ideid pole seni tõsiselt võetud, peaksid tekkima paremad eneseteostamise võimalused.
Nüüd on õige aeg uuteks projektideks ja ka Eesti-sisese võimuvertikaali murdmiseks. Iga mõte loeb.