Kaotatud võimalused

Viimase aja üheks rutiinsemaks uudiseks on saamas teated, kuidas väljakuulutatud ehitushanked järjepanu nurjuvad. Jõhvi promenaad, Narva Joaorg, Narva-Jõesuu promenaad, Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseum, Narva Kalevi staadion ja nii edasi...

On saamas lausa reegliks, et need rahasummad, mida omavalitsused on koos EASiga konkreetsete objektide jaoks kavandanud ja mis ehitusfirmade pakkumiste ümbrike avamisel vastu vaatavad, on teineteisest kaugenenud nagu kääride kaks haara.

Sisuliselt tähendab see, et nende kohalikku elukeskkonda parandavate ja ammuoodatud plaanide elluviimine lükkub edasi, jääb sootuks ära või toimub hilinemisega esialgselt kavandatust märksa nuditumal moel.

Ühelt poolt võiks ju toimuvat võtta kui paratamatust. Plaane ja projekte tehti mitu aastat tagasi, mil ehitushinnad olid põhjas. Tagantjärele pole raske targutada, et kas siis tõesti ei osatud ette näha, et selline olukord ei jää kestma. Aga kedagi ei saa süüdistada ennustamisvõimete puudumises.

Küll aga tekitab nii mitmegi ettevõtmise puhul küsimärke, miks nende rahastamisotsuste, projektide kooskõlastamise ja igasuguse muu bürokraatia peale kulus nii palju aega. Kas selles protsessis andsid kõik osapooled endast parima? Ja kui mitte, siis kes mil moel selle eest vastutab, et nüüd tuleb oma soove koomale tõmmata ning kohandada neid uuele olukorrale vastavaks? Ladusa asjaajamise korral ei oleks need võimalused käest libisenud, nagu näitab kas või Kohtla-Järve kesklinna rekonstrueerimine, mis suudeti vaid aasta tagasi eeldatust isegi odavamalt ära teha.