Sotsiaalhoolekandeteenused äriks?
8. juuni 2012, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valla arengu eest vastutava abivallavanema Vello Juhkovi seisukohad 2. juuni Põhjarannikus ilmunud artiklis "Jõhvi hooldekeskusest võib saada firma" on arusaamatud ja kummalised. Mis imerelv on loodav osaühing, mille abil vähendatakse üldkulusid ja tõstetakse senise (siht)asutuse likviidsust? Ühe variandina nähakse ette võimalust, et sihtasutus ja osaühing toimetavad paralleelselt: sihtasutus teenib tulu, mida siis osaühing usinalt kulutab. Kuidas see tagab üldkulude vähendamise? Mis takistab sihtasutusel praegu likviidne olemast? Kas see, et seda ei saa võõrandada? Tegelikkuses tuleb olemasolev sihtasutus hoone majandamisega praegu kenasti toime ja teenib väikest tulu ka väljaehitamata 1,5 korruseta.
Nii sihtasutus kui ka osaühing on eraõiguslikud juriidilised isikud, mille omanik on Jõhvi vald, sihtasutuse puhul ainuasutajana, osaühingu puhul osa ainuomanikuna. Sisuliselt on mõlemal juhul tegemist Jõhvi vallale kuuluva varaga ja muu hulgas sõltuva üksusena käsitletakse nende poolt laenuvõtmist valla raamatupidamise konsolideeritud aruande osana ehk siis valla kohustusena.
Seega pole sisulist vahet selles, kas laenu võtab sihtasutus või osaühing, kuna mõju vallaeelarvele on samataoline. Seejuures jääb selgusetuks, mis põhjusel või millistele argumentidele tuginedes peaks abivallavanema arvates finantsasutus laenu andmisel kohtlema osaühingut ja sihtasutust erisuguselt. Kogu küsimus laenu taotlemisel taandub tegelikult laenu tagatisele. Hoone, milles praegune sihtasutus tegutseb, on valla poolt antud sihtasutusele tasuta kasutusse ja formaalselt seda laenu tagatisena kasutada ei saa. Seega tuleb eeldada, et hoone antakse tulevikus üle loodavale osaühingule. Mis aga takistab hoone üleandmist sihtasutusele?
Märkimata ei saa siinjuures jätta uue kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduse võimalusi, millest tulenevalt võib volikogu kooskõlas eelarvestrateegiaga lubada vallavalitsusel anda laenu kohaliku omavalitsuse üksusest sõltuvale üksusele ning tagada selle poolt võetavaid kohustusi. Kas valla eelarvestrateegia seda võimaldaks, pole ma kursis. Sellest sättest tulenevalt saaks vald vajaduse korral tagada sihtasutuse laenuvõtmist (kas seda aga praegu üldse vaja on?), andes finantsasutusele asjakohase garantii. See tähendaks aga seda, et hooldekeskus oli, on ja jääb valla omaks.
Sihtasutuse "häda" ongi selles, et seda ei saa kellegi soovi korral võõrandada ega ümber kujundada. Sihtasutus tuleb sel juhul lihtsalt likvideerida ja asutada mingi sobivamas vormis moodustis. Toimuva tegelik eesmärk paistabki olevat ettevalmistuste tegemises võõrandamiseks ja seda tulebki vallaelanikele öelda, mitte hämada mingisugusest loodava osaühingu abil toimuvast likviidsusprobleemide lahendamisest.
Kui abivallavanem väidab artiklis, et tegemist on hella teemaga, siis seda enam tahaks juba algusest peale näha ausat ja läbipaistvat avalikku asjaajamist, kuhu on kaasatud kõik mingilgi moel asjaga seotud või asjasse puutuvad inimesed. Praegu seda tehtud ei ole ning seetõttu jääb mulje, et asja taga seisavad konkreetsed isikud või huvigrupp, kes kasutavad osavalt ära valla kroonilist rahanappust. Kas ühekordne rahasüst valla eelarvesse kaalub aga üles hoolekandesüsteemi ühe osa lammutamise? Näiteks paiknevad samas hoones spetsiaalselt puuetega inimeste toetatud elamiseks kohandatud ruumid, kus praegu elab viis vaimupuudega noort, kellest kaks on ratastoolis ja vajavad liikumiseks kohandusi, sealhulgas invalifti. Milline on nende ruumide ja noorte tulevik?
Plaanitava õnnestumise korral hakkame enda poolt kalli raha eest loodut tulevikus veel kallima raha eest ei tea kellelt üürima! Või milliseks kujunevad hooldusteenuse hinnad? Sotsiaalvaldkond ei tohi muutuda pelgalt äriks, sest äriga kasvavad tavaliselt ainult kulutused, mis samas aga ei garanteeri ostetavate teenuste kvaliteeti. Osaühing aga on ja jääb äriühinguks ning äri esmane eesmärk on alati omanikule kasumi teenimine.
Edasiste arengute suhtes on parem, kui hooldekeskus jätkab tööd sihtasutusena, mis omakorda annab võimaluse taotleda hoone lõplikuks valmimiseks ja tegevusteks rahastust lähiaastatel avanevatest uutest riiklikest programmidest, kus mittetulundussektor on äriühingutega reeglina eelistatumas olukorras. Seadustest tulenevalt seatakse omavalitsustele kohustus tagada oma elanikele iga aastaga aina rohkem erisuguseid teenuseid. Hooldekeskuse hoones veel välja ehitamata 1,5 korruse näol on tegemist vallale kuuluva vajaliku pinnaga, kus edaspidi ongi võimalik puuduolevaid teenuseid arendada.
Valla areng ei seisne üksnes uutes äriprojektides (mis on ka kahtlemata vajalikud), vaid ka nõrgemate - vanurite ja puuetega inimeste vajadustega arvestamises ning nende tuleviku suhtes kindlustunde loomises, mis on ju tegelikult kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev otsene kohustus.
Lõpliku otsuse tegemisel ei tohi kindlasti unustada olulisimat: tegemist on reaalsete inimeste kodudega - selliste inimeste, kes vajavad hoolitsust ja toetust, mitte poliitilistest tõmbetuultest tekkivaid lisamuresid.
Kaia Kaldvee on Jõhvi vallavolikogu sotsiaalkomisjoni liige.