Superpakkumised valitutele reisibüroolt LEADER

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tõdes esmaspäevases Postimehes Peipsi kalurite Šveitsi koolitusreisi taustal, et kohaliku omaalgatuse programmi LEADER piirkondlikes gruppides on ilmselgelt liiale mindud reisimisega ja sellele oleks viimane aeg pidurit tõmmata.

Selgituseks: LEADER on Euroopa Liidu maksumaksjate rahastatav programm, mille eesmärk on edendada maaelu. Seda, millele raha kulutatakse, otsustavad suures osas kohalikud LEADERi grupid.

Tänavu kevadel kutsusid Virumaa LEADERi grupid Rakveresse ajakirjanikud, et rääkida oma tegevusest. Kohal oli paarkümmend LEADERi aktivisti - omavalitsusjuhte ja muidu tublisid ning hakkajaid kohaliku elu eestvedajaid ehk sädeinimesi, nagu kena eestikeelne sõna ütleb.

Pärast suure hulga slaidiesitluste äravaatamist söandasin küsida, millega on põhjendatud suurte summade kulutamine välismaa õppereisidele ja millist kasu on need toonud kohalikule elule. Kohalolnute reaktsioon oli selline, justkui tahetakse sellise küsimuse esitamisega tervelt lasteaiarühmalt pulgakommi käest võtta. Jäi mulje, et ainuüksi õppereiside otstarbekuse kahtluse alla seadmine võivat anda hoobi maaelule.

Millistest reisidest siis tookord jutt käis?

Tõin näiteks Peipsi-Alutaguse koostöökoja, kes on viimastel aastatel korraldanud oma liikmetele õppereise Bulgaariasse, Sloveeniasse, Kreekasse ja mujale kokku enam kui 50 000 euro eest. Reisiseltskonda valitutele on olnud priid nii sõit, majutus kui hommiku- ja õhtusöögid.

Näiteks läinud suvel toimunud ning kaks nädalat kestnud ja ligi 21 000 eurot maksnud Kreeka sõidul osales teiste seas ka hulk valdade juhte ja ametnikke. Volikogude lähetusotsuste põhjal sõitsid nad looma koostöösidemeid Kreeka LEADERi aktivistidega. Et sellest käigust nagu ka mitmest eelnenud lõunamaareisist oleks mõni konkreetne tulemus sündinud, andmeid ei ole.

Koostöökoda ise andis oma infolehes reisi järel lakooniliselt teada, et reisiseltskond oli tore ning suurim avastus oli see, et Kreekas tuleb toetuse saaja kohvriga kontorisse, kus ta toetuse sularahas kätte saab. Eks õppida võib igal reisil midagi, aga sellise asja teadasaamiseks tundub õppemaks ebamõistlikult kõrge. Küünikud paneksid sellise õppereisi nimeks "Kuidas võõras raha edukalt laiaks lüüa".

Pandivere arendus- ja inkubatsioonikeskus on oma õppereise kodulehel märksa detailsemalt kirjeldanud. Näiteks kolme aasta tagusel Austria ja Sloveenia reisil osalenud toovad esile, et nägid tänu sellele reisile väga palju tunneleid ja sõid praadi, mis koosnes nii sea-, looma- kui kanalihast. Reisikorralduse, majutuse, toitlustamise, veinikeldrite ja mägikülade kiitmise kõrval ei varjagi mitmed, et tegu oli hea puhkusega.

Tõsi, reisi käigus toimusid ka mõned kohtumised sealsete LEADERi aktivistidega, kellega arutati põgusalt ka võimalikku koostööd. Samas tõdes üks reisilkäinutest realistlikult, et ega koostööst suure vahemaa tõttu eriti asja saa.

Muidugi ei ole sellistes sõitudes midagi kriminaalset. LEADERi reeglid annavad kohalikele gruppidele võimaluse ise otsustada, millistele ettevõtmistele raha kulutada. Kas tegutseda muu hulgas väikese reisibüroona, mis korraldab igal aastal suures osas ühele ja samale seltskonnale tasuta välismaasõidu, või kulutada sama raha oma kandis näiteks mänguväljakute rajamisele või maale töökohti loovate ettevõtjate toetamisele. Tõepoolest, puhas valikute küsimus ja polekski justkui kellegi asi midagi õiendada.

Küll aga riivab selliste õppereiside nime all sisuliselt lustisõitude korraldamine õiglustunnet. Kui tavaline keskmise palgaga kodanik tahab oma silmaringi avardada ja huvireisile minna, tuleb tal selleks hulk aega palgast pärast maksude maksmist raha kõrvale panna. Need, kes pääsenud otsustama avaliku raha kasutamise üle, reisivad aga samal ajal tasuta.

Seejuures hakkab see muutuma enesestmõistetavaks tavaks, mida pole põhjust häbeneda, vaid millega võib hoobeldagi. Nii pole ka midagi imestada, et üks eelnimetatud Kreeka reisil käinud vallavanem pani oma Facebooki kontole üles pildi, kus ta poseerib selleks reisiks spetsiaalselt tehtud Peipsi-Alutaguse koostöökoja vormisärgis, veinikast põlvel.

Levib mõtteviis, et Euroopa Liidust tulev raha on justkui taevast sülle kukkunud ning rumal ja laisk on see, kes sellest omakasu lõigata ei oska. Justkui me ise Eestis ei ole samuti Euroopa Liidu maksumaksjad. Valikute tegemisel LEADERi gruppides võib ju tegu olla kohaliku algatusega, aga et neid plaane viiakse ellu mitte omateenitud, vaid avaliku raha eest, siis peavad need otsused ka avalikkusele arusaadavad ja aktsepteeritavad olema.

Halb on seegi, kui sellisel viisil õppereiside mainet lörtsitakse ja need karikatuuriks muudetakse. Sel juhul võivad nii mõnedki tegelikult vajalikud sõidud nendel, kes avalikkusega arvestavad ja oma renomeed rikkuda ei riski, ka tegemata jääda.

Ida-Viru talupidajate liidu tegevjuht Arvo Aller ütleb, et selliste sõitude suurim väärtus on seltskonna omavaheline suhtlemine pikal reisil, mille käigus sünnivad uued ja värsked ideed. Ent miks ei saa neid mõttetalguid korraldada mõnes Eesti turismitalus? Raha kuluks märksa vähem ja seegi jääks kodumaale ning toetaks siinset maaelu, mitte välismaa hotellipidajaid ja kütusetanklaid. Pealegi märgib Aller, et need lõunamaalastest LEADERi aktvistid Eestisse õppereisidele millegipärast tulla ei taha.