Võimekus liigub koos inimestega

Eile avaldatud Eesti omavalitsuste edetabelist võib selgelt järeldada: valla või linna võimalused olla edukas haldusüksus sõltuvad paljuski elanike arvust ja selle struktuurist. Sest seal, kus on inimesed, on ka töökohad ja maksud. Piirkondadesse, mille tõmbekeskused on tühjaks imenud, tekib üsna väikese tõenäosusega olulisel määral uusi töökohti.

Inimene võib ju olla oma kodukoha patrioot, ent lillelõhna ja puudemühaga peret ei toida. Ühel hetkel peab ta valima maa kauni elukoha ja suurema keskuse töökoha vahel.

Ning vallas, kus on inimesi aina vähem, pole võimalik lõpmatuseni pakkuda sama heal tasemel teenustevõrku kui suuremates keskustes. Ent ometi pole meie pisikeste valdade juhid aru saanud, et õlekõrs on ühineda naabritega. Ja isegi kui on, ei osata seda valijale arusaadavalt selgeks teha. Pigem minnakse kergema vastupanu teed ja antakse signaal, et kohaliku kooli ja rahvamaja säilitamise eest võideldakse viimse veretilgani.

Ja tulemus on näha: väikeste valdade elujõud on ka Ida-Virumaal üks viletsamaid. Ja kõige kurvem, et neis edetabeli sabas sörkijates pole toimunud märkimisväärset arengut. Ja mis arengut saabki olla, kui valla teid senisel määral korras hoida on eelarvele suur katsumus. Mis siis rääkida veel teede, uute kultuuri- ja sotsiaalrajatiste ehitusest. Ja kui olekski võimet, siis kellele neid ehitada. Paljud on juba läinud ja uusi elanikke juurde tulemas pole.