Kas olulisem on "oma" või "valitsus"?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Nädala alguses esitleti kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse uuringut, mis võrdleb eri linnade-valdade suutlikkust täita neile pandud ülesandeid. Õigem oleks isegi öelda, et võrreldakse ülesannete täitmiseks vajalike eelduste olemasolu. See ei ole kellegi häbimärgistamiseks või kellegi kiitmiseks, vaid pigem peegel, mis annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast.

Ritta pannakse omavalitsuste finantsiline võimekus, rahvastikunäitajad, elanikkonnale osutatavad teenused, ettevõtluse ja vabakonna tegevuse aktiivsus ning paljud muud parameetrid. Kokku 29 näitajat kuuest valdkonnast.

Ajakirjandus armastab pingeridasid, top'e ja bottom'eid ning ilmselt kajastatakse sellegi analüüsi tulemusi nii mõneski väljaandes. Selles nn pingereas eespool olevate valdade juhid muhelevad, lõpuotsa mehed kiruvad metoodikat ja leiavad selles vähemalt sada puudust. Teadlased asuvad tõlgendama.

Üsna palju neist aruteludest ja seisukohtadest jõuab aga välja sinna, et kui keskvalitsus eraldaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, küll siis ka kõik mured laheneksid. Keskmine hinne selles tabelis oleks vähemalt sama kõrge kui praegune parim tulemus ning kõik 226 omavalitsust oleks kindlasti esikümnes, pigem isegi suisa pjedestaalil.

Raske on sellele soovile vastu vaielda, sest kõik me tahaks, et oleks rohkem raha. Aga selle soovi juures unustatakse ära üks oluline tahk - nii kesk- kui ka kohalikul omavalitsusel saab raha olla nii palju, kui seda on meie inimestel. Kui inimestel läheb paremini, on ka valla, linna või ministeeriumi eelarve suurem, mitte vastupidi.

Seega peaks kogu riigiaparaadi - nii kohalikul kui ka keskvõimu tasandil - esimene mure olema, kuidas suurendada meie inimeste ja perede sissetulekuid. Päriselus on see mõte aga tihti moondunud äraspidiseks, tõest on saanud antitõde. Isegi kodualuse maamaksu puhul käib peamine kriitika selle kohta, justkui riik võttis omavalitsustelt raha ära, mis on paha-paha. Aga võta näpust - ei võtnud, vaid hoopis jättis selle raha perede rahakotti. Usun, et pered rõõmustavad.

Ometi ei lahendaks isegi täiendav rahasüst neid struktuurseid probleeme, mis on praegustel omavalitsustel. Kui ühes tuhande elanikuga vallas juhtuks ime ning kõik sealsed maksumaksjad maksaks järgmisel aastal praegusest kaks korda rohkem makse vallakassasse, siis ikkagi ei tekiks vajalikku suutlikkust kohaliku elu korraldamiseks. Kurb, aga tõsi.

Ka praeguse tulubaasi juures saavad mõned omavalitsused oma ülesannetega paremini hakkama ja mõnedes kohtades ei korralda kohalik omavalitsus elementaarseidki kohaliku elu küsimusi. Millest see erinevus siis tuleb?

See tõde võib meeldida või mitte, aga esmaspäevasest uuringust selgub, et võimekus sõltub suurusest. Kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Praegu jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel on õigus saada.

Aga rohkem kui pooltes meie praegustest omavalitsustest elab vähem kui 1800 inimest. Ka nende valdade-linnade juhid pingutavad ja rabavad pühendunult tööd teha. Väiksed teevad südamega, kuid paraku lihtsalt hammas ei hakka peale kõigele, millega peaks tegelema, või ei ole võimalik seda teha piisavalt heal tasemel.

Kui vaadata uuringus välja toodud rahvastikuprognoosi ja tulevikustsenaariume, siis ei ole selle põhjal põhjust arvata, et inimesi kõigis omavalitsustes järsku juurde hakkab tekkima. Hoopis vastupidi - meie rahvastik väheneb nii loomuliku iibe kui ka rände tõttu. Eriti tõsine on see probleem ääremaalistes omavalitsustes, kust noored on välja rännanud ning seega ei sünni ka uusi valla- ja linnakodanikke.

Miniomavalitsustel aga ei ole lihtsalt kriitilist massi inimesi ja seeläbi ka kriitilist massi raha eelarves, et teenuseid pakkuda, spetsialiste palgata, vajalikke kulutusi teha. Võtame näiteks hariduse - kuigi enamik omavalitsusi on koolipidajad ja hariduskulud moodustavad tihti peamise osa eelarvetest, puudub 136 omavalitsuses ametnike hulgast haridusspetsialist.

See tähendab, et omavalitsuse võimekus haridust puudutavates küsimustes sisuliselt kaasa rääkida on pigem madal ja selliste omavalitsuse tegevus haridusküsimusi suunates piirdub peamiselt kinnisvara ja vajadusel ka õpilastransporti puudutavate küsimuste lahendamisega. Asjaga küll tegeletakse, kuid tulemus ei pruugi olla kõige parem.

Ei ole ka üllatus, et suuremate linnade lähedal on omavalitsused üldiselt pisut võimekamad kui ääremaal. Samas ei ole siiski omavalitsuse asukoht nii määrava tähtsusega kui suurus: vahe ääremaa ja mitteääremaa vahel on 15 punkti, aga vahe väikese ja suure vahel on 29 punkti.

Aga punktid punktideks, neist ei lähe ühegi inimese elu paremaks ega hakka ka omavalitsus täitma neid ülesandeid, mille täitmisega nad seni pole hakkama saanud. Inimese jaoks on oluline, kas kohapeal on olemas kool ja kauplus, kas sinna saab bussiga sõita ja kas tee on talvel ikka lahti aetud. Ja pisut põdur naabrimemm - kas tema eest hoolitsemine on ainult üleaedsete asi või käib ka valla sotsiaaltöötaja. Ettevõtja jälle tahab, et planeeringud liiguks, et igasuguste lubade andmine oleks aus ja läbipaistev, et asjata n-ö ei kotitaks. See on see sisuline võimekus, mida inimesed omavalitsuselt ootavad.

Kui neid ja teisi inimeste jaoks esmatähtsaid ülesandeid aga osa omavalitsusi mõistlikult täita ei suuda, on küsimus praeguse omavalitsussüsteemi vastavuses põhiseadusele ja omavalitsuste hartale igati asjakohane. Sest olulised on sõna mõlemad pooled: nii "oma" kui ka "valitsus". Mitte millegi tegemisest ei ole midagi kasu, isegi kui seda tehakse hästi lähedal.