Hiljaks jäänud kaklus

On mõneti kummaline, et osa erakondi on nüüd jõuliselt seadnud küsimärgi alla Narva lähedale uue põlevkivi ja biomassi põletava energiaploki rajamise otstarbekuse.

Selle jaama rajamist on ettevalmistatud juba üle kümne aasta ja põhimõttelised otsused ning vaidlused on jäänud samuti mitme aasta tagusesse aega. Pigem on tollest ajast rohkem meelde jäänud kriitikute etteheited, miks uue jaama rajamise alustamisega nii kaua viivitatakse.

Muidugi ei saa avatud turu tingmustes, mis on pikemas ajaperioodis kui suure hulga muutujatega võrrand, olla sada protsenti kindel mistahes investeeringu tasuvuses. Samuti pole teada, kas seda jaama tasub aastas kõigil 12 kuul käigus hoida. Võib-olla on tulenevalt turuolukorrast mõnel aastal mõttekas seda vaid talvekuudel tööle panna.

Ent veelgi kaheldavama väärtusega oleks seetõttu loobuda otsustest Eesti energiatootmise võimsuste kaasajastamisel ja loota vaid selle peale, et ehk õnnestub meil vajalik kogus elektrit börsilt nii või naa osta naaberriikidest. Tippkoormuste ajal võib tekkida ka elektrienergia defitsiit.

Vähetähtis pole ka see, et oma jaamades elektri tootmine annab tööd oma inimestele ja jätab riiki maksutulu.

Praegu ehitamisel oleva jaama üle on nüüd mõttetu piike murda. Küll aga väärib tõsist analüüsi ja kaalumist, kas pärast Leedu referendumit, kus sealne tuumajaama projekt sai tagasilöögi, on vajalik ja otstarbekas Narva juurde veel ka teise uue energiaploki rajamine. See peaks olema debati teema.

Tagasi üles
Back