Poliitiline jonn?

Vabatahtlike abipolitseinike  kaasamine korrakaitsesse on üks siseministeeriumi prioriteete. Eestis on praegu 650 abipolitseinikku, aga aastaks 2015 on riiklik eesmärk saavutada olukord, kus Eestis oleks tuhande inimese kohta üks abipolitseinik ehk kaks korda rohkem.

Ida-Virumaal on suure tõenäosusega abipolitseinike arvu raske hüppeliselt suurendada, kui selles ametis nõutakse C1 tasemel keeleoskust, mis tähendab eesti keele peaaegu täiuslikku valdamist.

Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini sel nädalal tehtud ettepanek abipolitseinike keelenõuet leevendada on kantud eesmärgist abipolitseinike hõredaid ridu täiendada. Nagu võiski arvata, lasti ettepanek põhja. Põhjaranniku arvates oleks teema väärinud põhjalikumat süvenemist.

Stalnuhhini arutluskäik, et ühiskonda vapustanud Narva tüdruku Varvara röövimine ja tapmine võinuks olemata olla, kui kõik abipolitseinike kohad oleksid täidetud, on ehk üle pingutatud. Aga on selge, et 30 uut abipolitseinikku Ida-Virumaa tänavaid patrullimas muudaksid need turvalisemaks kohaks.

Samamoodi ei tundu asjakohane Stalnuhhini näide, et New Yorgis otsitakse Brighton Beachi politseinikke, kes valdavad vene keelt, mis ju ei tähenda, et nad on vabastatud inglise keele oskusest.

Praegusel juhul on siiski võtmeküsimus, millisel tasemel keeleoskust vajab abipolitseinik, kellel puudub õigus kanda relva, kumminuia, kes ei tohi kedagi vahistada, korraldada läbiotsimist ega ülekuulamist ehk keda ei saa siiski võrdsustada politseiametnikuga.

Kas piisab, kui ta saab eesti keeles hakkama, või peab ta seda valdama nagu emakeelt? Kas on vajadus ohtra rääkimise või füüsilise juuresoleku järele? Kas praegused keelenõuded on formaalsed või eluliselt põhjendatud? Paraku pandi see arutelu ühe istungiga lukku.