Ärge jooge jõule maha!
22. detsember 2012, 00:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usun, et igas perekonnas on hirmsaid mälestusi viimasest suurest sõjast - põgenemistest küll pommitamise, küll Saksa või Nõukogude vägede eest. Kelle vanaisa lasi hävituspataljon maha, kes jäi Omakaitsele jalgu. Kelle vanaonu hukkus Velikije Luki all, kellel Sinimägedes, Emajõel või Tehumardil, kes kaotas Kuramaal jala.
Tegelikult on igal perekonnal ka mitu õõvastavat lugu veel ühest sõjast, mida Eestimaal peetakse 15. sajandist - aastast 1485 on teada esimene dokument viinaajamisest meie maal. Ja alkoholiga peetavat kemplemist võib ohvrite poolest igati sõjaga võrrelda. Meil on peaaegu igas suguvõsas keegi, kes on end surnuks joonud, napsisest peast külmunud, kusagilt alla kukkunud või auto ette kakerdanud. Või siis alkoholi tõttu tervise, töövõime või elutahte kaotanud.
Nagu tänapäeva sõjas kombeks, nõuab ka alkohol tsiviilohvreid. Küllalt on neid lugusid, kus viinast pimestatud rusikakangelane peksab või pussitab surnuks süüta kõrvalseisja. Või kihutab autoga teelt välja ja saadab teise ilma sõbrad, sugulased, valel ajal valesse kohta sattunud tundmatud. Seeläbi oleme kõik alati ja kõikjal ohus - joodiku hullus võib tabada meid nagu hulkuv kuul tagalas.
Igast sõjast on teada veriseid pealetungioperatsioone. Mööduva kuu uudistest võis lugeda, et meie valitsus on taas tõusnud viinavastasele rünnakule ja lubanud järgnevatel aastatel kergitada alkoholi hinda. Viinasõjas kipuvad aga üldiselt kõik operatsioonid lõppema ohvriterohkelt ja paraku ka alkoholismi võiduga. Juba kõlavad hoiatused, et viina hinna tõstmisega korduvad meil Pärnu metanoolitragöödia sarnased kurbmängud.
Õieti pole ükski administratiivne meetod alkoholismi peatamiseks kunagi töötanud. Ajalugu kubiseb pigem vastupidistest näidetest. Gorbatšovi kampaania halenaljakad päevad on paljudel meist veel meeles. Kuiv seadus sünnitas Ameerikas maffia, Soomes pani kogu elanikkonna jooma ja Eestis tekitas laialdase samaka ajamise traditsiooni, mis kestis veel aastakümneid pärast odava riigiviina ilmumist poelettidele.
Kui vaadata Rootsis ringi, kus õllekannu hind paneb tõesti pisara voolama, siis käib ka seal reede õhtuti üsna samasugune purjutamine nagu kõikjal Euroopas. Lihtsalt tänaval lõugamise asemel, nagu seda Prantsusmaal või Hispaanias võib näha, kogunetakse korteritesse, kus tarvitatakse kangeid ja kiiresti joovastavaid jooke, mis vahel pärinevad maja keldrikorrusel üles seatud aparaadist. Isegi Islandil, kus liiter Stolitšnajat maksab poes ligikaudu 42 eurot, pole alkoholism haruldus - kui viisakalt väljenduda.
Ma ei taha öelda, et viinakuradi vastu ei peaks võitlema. Vastupidi. See on mürk, mis röövib meilt meie lähedasi. Kuid salalise vastase vastu tuleb võidelda kavalamalt ja varjatumalt. Vaatame või sajandi taha, mil karskusliikumine oli Eestis mõjuvõimsam kui ei kunagi varem ega hiljem. Siis oli alkoholist loobumine rahvusluse tunnuseks ning suur osa meie rahvajuhtidest pidas karskust.
Ma ei saa siiski hüüda: "Ärge jooge!" See oleks silmakirjalik. Lähenevate jõulude, sünnipäeva ja aastavahetuse auks olen sahvrisse kogunud paraja patarei vahuveini ja kangemaid jooke. Sest nagu ütles Jüri Tuuliku jutustuste kangelane, Abruka kalur Kaspar Soom: "Inimeste kokkusaamise rõõm on selline, et söövad kõhud täis ning joovad viina peale." Ja mis siin salata, mu elu lõbusaimad seiklused on seotud alkoholi ja selle tarvitamisega. Kui muidugi purjuspäi ringituterdamist ja lärmitsemist võib lõbuks pidada.
Mida siis lähenevateks pühadeks soovida? Mõõdukust. Ärge jooge seda pikka pidunädalat maha, jääge ise ellu ja ärge tapke oma lähedasi ega võõraid. Pidage meeles, et viin on tarkade inimeste jook, mis nõuab kahe pitsi vahel pikka arupidamist. Meenutage siis nendel arupidamise pausidel sugulasi ja sõpru, kes on ebavõrdses võitluses alkoholiga oma eluga maksnud, ja jätke nende mälestuseks järgmine klõmakas võtmata.