Kas lubadusega vallamaja kinni panna on võimalik võita valimisi?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Alanud aasta sügisel toimuvad valimised enam kui paarisajas Eesti omavalitsuses. Võib eeldada, et väga paljudes valdades, aga ka väiksemates linnades on võimule pürgijatel keerukam kui kunagi varem leida neid sõnumeid ja lubadusi, millega valijaid oma selja taha võita.

Jättes omavalitsuste suurusest või kohalikest omapäradest tulenevad erinevused kõrvale, on seni enamikes kohtades valijate hääli noolitud küllatki sarnase arsenaliga. Programmidesse, mis enamasti kipuvad kubisema üldsõnalistest ja mittemillekski kohustavatest loosungitest, põimitakse sisse ka mõned konkreetsed objektid, mis lubatakse kas siis ehitada või remontida. Raha selleks püütakse saada kas Euroopa Liidu abiprogrammidest või riigilt.

Omavalitsuse edu ja arengu mõõdupuuks ongi siiani olnud peamiselt see, kui suuri rahanumbreid on suudetud kohalikeks investeeringuteks välja ajada. Ainuüksi oma maksumaksjatelt laekuvate tuludega ei suudaks enamik Eesti omavalitsusi täita isegi põhilisi seadusest tulenevaid kohustusi.

Kui vallajuhid on tragid ja, mis pole sugugi tähtsusetu, ka õigest parteist, siis üldjuhul saadakse oma tükike niinimetatud katuserahadest kätte. Kui sellest ei piisa, võetakse juurde ka laenu. Põhilised valimislubadused saavadki nii täidetud.

Remonditud koolimaja üle võib põhjusega uhkust tunda. Viis kilomeetrit rattateid sai ka valmis, vallakeskuse jõusaali toodi uhiuued keha trimmiajamise masinad ja klubi sai moodsa lavatehnika. Omavalitsusjuhid väärivad tehtud töö eest hinnet viis, sest näiteks ainuüksi europrojektidega seotud nõuete kadalipust läbitulemine nõuab nii oskusi kui kannatust.

Ainult et kogu selle vaeva ja kulutatud raha mõttekuse kohale kerkivad mitmelgi pool üha rasvasemad küsimärgid, kui ilmneb, et nendele pingutustele ja saavutustele vaatamata, läheb igal aastal esimesse klassi järjest vähem lapsi, jõusaal seisab suurema osa kasutuseta ja rattateelgi näeb sõitjaid harva. Teistsugune ei saagi see pilt eriti olla, kui rahvaloenduse tulemused näitavad, et inimesi on jäänud alles veelgi vähem kui rahvastikuregistri andmete põhjal teati olevat.

Millega sellise teadmise juures nüüd valijate ette tulla? Ajal, mil olemasolevagi gümnaasiumi püsimajäämine on löögi all, ei hakka ju ometigi kavandama uue koolimaja ehitust? Olukorra muudab ebamäärasemaks ka asjaolu, et hetkel pole käepärast ka harjumuspäraseks saanud kübarat, kust võimekamatel omavalitsustel oli õnnestunud investeeringuraha välja tõmmata. Euroopa Liidu järgmine rahakraan avaneb parimal juhul alles 2014. aastal, aga selle kasutamise tingimuste ja põhimõtete osas on senini palju lahtisi otsi.

Enamik Eesti avalikke institutsioone kuulutab üha valjemalt, et olemasolev haldusjaotus on ajale jalgu jäänud ja lähiaastatel tuleb teha teha otsustavad sammud selleks, et hiljemalt 2017. aastal  viia läbi põhimõtteline haldusreform. Võib kõlada küünilisena, ent sel juhul valitakse tänavu oktoobris paljudes valdades ja linnades volikogud, millest sisuliselt saavad nendesamade omavalitsuste likvideerimistoimkonnad.

Kuidas on võimalik võita valijate toetust lubadusega panna vallavalitsus kinni, kaotada vald ära ja viia kohalike asjade üle otsustamise õigus kaugemale, kus seda tuleb jagada teiste ühinevate omavalitsuste esindajatega.

Milliste argumentidega veenda, et valla kaotamine ja lähima maakonnakeskuse tugevdamine on liituvate omavalitsuste elanike endi huvides? Kuidas panna valijaid uskuma, et valdade liitmise tulemusena säästetav raha panustatakse kohalikku arengusse, mitte ei lähe näiteks mitte Kreeka ja teiste end lõhkilaenanud, kuid meist kõrgema elatustasemega riikide turgutamiseks?

Kui on teada, et enamikus omavalitsustes on elanike lahkumise põhiliseks põhjuseks normaalse palgaga töökohtade puudus, siis milliste võtete abil on riigil vabaturu tingimustes võimalik ettevõtjaid motiveerida tegutsema pealinna asemel näiteks Põlvas, Jõhvis või Viljandis?

Need on vaid mõned küsimused, millele peaksid juba praegu pingsalt vastuseid pakkuma kõik need, kel plaanis vähem kui kümne kuu pärast kohalikel valimistel tegijad olla. Eelkõige peaksid sellega silma paistma parlamendis esindatud erakonnad, sest neil on võimalik kogu protsessi ka riiklikul tasemel suunata.

Haldusreformist peaks saama eelseisvate kohalike valimiste põhiteema. Kui see keskendub sellele, kuidas reform igas konkreetses kohas niimoodi läbi viia, et sellest kohalikel inimestel kõige enam kasu oleks ning pidurduks elanike sunnitud väljaränne kodukohast, siis pole sugugi lootusetu sellega ka valimisi võita.

Tähtis on, et omavalitsuste ühinemisel oleks ka kohalike elanike toetus ja kus oleks seda veel parem küsida kui mitte kohalikel valimistel.